RAAMATUBLOGI: Ekraanilt tuntud Vera ja ööliblikate püüdjad
Ann Cleeves, „Ööliblikate püüdja“, tõlkinud Peeter Villmann, Varrak, 350 lk.
Ega tänapäeval ülemäära teise põlvkonna traditsioonilist Briti krimiromaani lettidelt leia. Sekka juhtub üksik Peter Robinson või Ann Granger... Aga teinekord hing justkui ihkaks... Päästjaks on Ann Cleeves oma Vera sarjaga.
Cleeves järgib selgelt Briti mugavuskrimka joont, mille viis maailma ilmselt Caroline Graham, luues peainspektor Barnaby. Kuritööd toimuvad maakohtades, ei midagi sotsiaalselt ega tänapäevale olulist, keegi leiab oma lõpu, mõistlik politseinik suhtleb rahvaga, uurib lõpuleidnu minevikku ja olevikku ning voila! kurjategija on käes, misjärel läheb elu edasi ilma, et keegi möödunut väga meenutaks.
Kui enamasti uurivad kuninglikus saareriigis tapatöid keskealised (tänapäeval tähendab see väga laiaksveninud vanust) meesterahvad, kellele annavad hüva nõu nutikad naisterahvad, siis Cleeves läks teist teed. Vera Stanhope on pensionieelikust daam, kehalt pisut suurem kui peaks ning tavapäratu loomuga. Või mis tavapäratu... Olla isepäine, kohati jämedalt käituv ja poliitiliselt ebakorrektne pole ehk norm, aga sääraseid on palju. Ainult et Briti kirjandusliku kriminaalinspektori saatus on enamasti olla erudeeritud, viisakas ja sünnis ning tunda kirjandust või, mis veelgi parem, luuletada.
Õigupoolest on Vera ilmselt rohkem tuntud telesarja põhjal, mida siinmailgi näidatakse, käsil on juba kuraditosinas hooaeg ning peagi algab uus. Ja vaatajaid on.
Raamat „Ööliblikate püüdja“ jõudis ekraanile 2016. aastal ehk keegi mäletab...
Northumberlandi kandis leitakse noore teadlase surnukeha. Elavana tuli ta üht mõisamaja valvama ja koeri jalutama, kui pere pikemal puhkusereisil viibis, aga nüüd lebab maanteekraavis. Ent see pole veel kõik. Mõisamajja jõudes, et uurida, kuidas noormees elas ja oli, leiab Vera ja Co järgmise laiba, see kuulub endisele õpetajale, kes oma eluga suurt hakkama ei saanud. Teise ilma lahkunud mehi ühendas kirg ööliblikate – nonde putukate – vastu.
Sealtmaalt kulgeb nagu ikka. Sõrmejäljed ja kõiksugu proovid küll võetakse, aga need ei vii kuhugi, mistap tuleb asuda sõeluma inimsuhteid – kes kellega käis ja oli, millised on sidemed, millised seosed. Tapapaiga ümbrusse on kogunenud kenake kamp hedonistlikke pensionäre ehk rikkust kogunud seltskond, kes tahab lihtsalt aega õhtusse veeretada ning tihtipuhku end täi juua, kuna targemat teha pole. Vera kamandab, kuid on ka ise töös ning märkab nii mõndagi. Kuigi jah, lõpeks on abilised need, kes peamised niidiotsad üles leiavad ning Verale ulatavad ning patt saab patu palga.
