RAAMATUBLOGI: Öös on asju...
Michael Connelly, „Pime õnnis öö“, tõlkinud Evi Eiche, Helios, 456 lk.
Michael Connelly start uurija Renee Ballardi sarjaga „Öine vahetus“ oli suurepärane, tuues krimikirjandusse mõningast värskust. Ühest küljes ei midagi uut: Ballard on isepäine neidis, kes peab politseinike maskuliinses miljöös läbi lööma, ta on niivõrd-kuivõrd roheline ehk keskkonnasõbralik, tal on koer ja juhukaaslased ehk tegu on igati emantsipeerunud naisterahvaga. Teisalt on uut küll ja veel – autor paigutab Ballardi kõige jõhkramasse keskkonda, Los Angelese öösse, kus toimub nii mõndagi ja mitte harva.
Ballard naudib ööd, sest saab olla tegus. Kusjuures just kirjeldused, kuidas Los Angelese pimeduses asjad toimivad, on erakordselt huvitav lugemine. Politsei viibib alati kohal, nii maal kui õhus – linna kohal tiirutab katkematult helikopter, kelle saab hetkega paigale kutsuda, et valgustagu ja jälgigu seda või teist piirkonda. Ja kui midagi juhtub, siis reageeritakse viivitamatult. Töö on seega tõhus ja LA korrakaitsjaid, tundub, pole kärbitud ülemäära õhukeseks. Süsteem on säärane: kui patrullpolitseinikud pahateole satuvad, kutsuvad kohale öise uurija, kes asja üle võtab, kõik vajalikud protseduurid läbi viib ning asja hiljem päevastele üle annab.
Connelly teoste üks pluss on see, et ta ei heieta – mitte et pikalt vaid üldse – ning alustab esimeselt lehelt actioniga, aga on leebe ja laseb Ballardi mõistusel särada: laip küll on, aga ei mingit kuritegu ja vigastuste taga ei pruugi olla kahejalgne. Ning kohe läheb käima ka põhilugu – kontorisse jõudnud Ballard leiab sealt sissetungija, vanema härrasmehe, kes sorib toimikutes.
On armastus, mis kestab igavesti. Connelly ei saa loobuda uurija Harry Boschist, kes talle au ja kuulsust tõi (üksikud Boschi lood on ilmunud ka maakeeles, kuid enam kui kümnend tagasi). Ühel hetkel saatis autor Boschi pensionile, ent too pole võimeline vanaduspõlve rahulikult veetma.
Niisiis on toimikutes sorija Bosch, kelle südametunnistust ammune tapatöö, kus teise ilma läks 15-aastane piiga. Mõistagi lööb Ballard pensionäriga kampa, et välja selgitada tõde ja mõrvar kohtu ette tuua.
Loo peategelaseks jääb siiski Ballard, ent ülikogenud Boschi mängu toomine pole sugugi halb idee, sest kokku saab särav ja võidukas duo. Ka järgmistes öistes romaanides on Bosch osaline ning loodetavasti saavad need õige pea ka Eesti keelde tõlgitud, sest väärivad seda.
Lõpetuseks väljavõtteid „Pime õnnis öö“ arvustustest, mis kinnitavad, et raamat on igati väärt lugemist.
Associated Press: Lugejad võivad kindlad olla, et Michael Connelly romaani kätte võttes saavad nad veenva ja hästi kirjutatud loo, mis sukeldub kuritegevuse ja õiguskaitse maailma. Connelly teeb heaks see, et tema politseinikud on inimlikud ja reaalsed.
The Arts Desk: Briljantne Connelly kirjeldav ja sundimatult loetav stiil paigutab LA politseinikud reaalsusse: liiklusummikutesse ja odavatesse söögikohtadesse, kust pärast öist vahetust energiat hankida. Tema tegelased ja nende seosed on sama põnevad kui juhtumid, mida tuleb lahendada ja kuhu lugeja täiega kaasatakse.
Tampa Bay Times: Boschil on olnud palju partnereid, kuid keegi ei kliki temaga sedavõrd hästi kokku nagu Ballard – professor ja tudeng, kes võib saada oma õpetajaga samaväärseks. Nad esitavad teineteisele väljakutse, ent samas täiendavad teineteist. Ballardis on värskust, Boschis vana head Boschi. Vastandid tõmbuvad.
