
Möödunud sügisel tegevust alustanud MTÜ Looduse ja Inimeste Eest ning nende eeskujul paljud kodanikurühmad ja kasutajad levitavad sotsiaalmeedias ja valdade kaasamiskoosolekutel libateadust, et tuulikud võivad tekitada tervisele ohtlikku infraheli ning selle kaudu põhjustada nn tuulegeneraatori sündroomi ja vibroakustilist haigust (VAD). Kumbki neist „diagnoosidest“ ei ole saanud teaduslikku kinnitust.
Paljudes Eesti omavalitsustes järsult tekkinud ulatuslik vastuseis tuuleparkide arendusele toetub väidetele tervisele kahjulikust infrahelist, mis põhjustavat „vibroakustilist haigust“ (VAD) ja „tuulegeneraatori sündroomi“.
Vibroakustilise haiguse (VAD) mõiste tõi eestikeelsesse sotsiaalmeediasse 2024. aasta septembris registreeritud MTÜ Looduse ja Inimeste Eest, mis 18. novembril tegi teadaolevalt esimese eestikeelse postituse vibroakustilisest haigusest.
Postituses kirjeldas MTÜ oma pikka vestlust „väga aruka südamliku ja abivalmis spetsialistiga infraheli teemal“. MTÜ hilisematest postitustest tuleb välja, et spetsialist, kes MTÜ-d konsulteerib, on Portugali päritolu teadlane Mariana Alves-Pereira.
Termini „vibroakustiline haigus (VAD)“ pakkus välja Portugali arst Nuno A. Castelo Branco üle 30 aasta tagasi, väites, et pikaajaline kokkupuude infraheliga võib tekitada tervisehäireid. Castelo Branco ja väike rühm teadlasi eesotsas Mariana Alves-Pereiraga on sellest ajast alates jätkanud haiguse diagnoosimist ja selle eest hoiatamist. Alves-Pereira on enda sõnul seotud Portugali vähetuntud Lusófona ülikooliga.
30 aasta jooksul on VAD-i kohta avaldatud 35 uuringut, mis on ilmunud eelretsenseerimata väljaannetes, ja nendes ristviidatakse peamiselt iseendale (74% viidetest). See Portugali teadlaste rühmitus seob VAD-i mitmete terviseprobleemidega, näiteks genotoksilise mõju, neuroloogiliste häirete, südamehaiguste ja psühhiaatriliste probleemidega. Seni ei ole ükski mainekas meditsiiniasutus ega teadusuuring VAD-i kui haigust kinnitanud ega isegi maininud. Veelgi enam – eelretsenseeritud ajakirjades avaldatud kontrollitud uuringutes ei ole tuvastatud infraheli mõju inimese tervisele või heaolule.
Novembri postituses tegi MTÜ Looduse ja Inimeste Eest kokkuvõtte Castelo Branco ja Alves-Pereira artiklist. Postituses selgitatakse vibroakustilise haiguse põhjust nii: „Infraheli on haiguse füüsiline tekitaja ning on rahvusvaheliselt klassifitseeritud kui mitteioniseeriv kiirgus. Toksikoloogiline mõju ning haiguse kujunemine ja ilmnemine, mida põhjustab infraheliga kokkupuude, on osaliselt sarnane kiirguse põhjustatuga.“ Väidetakse, et VAD-i esinemine ja sümptomid sõltuvad suuresti kokkupuute kestusest ja mustritest, infraheli erinevad lainepikkused mõjutavad erinevaid kudesid ja organeid ning inimene ei taju infraheli ega selle mõju kehale.
MTÜ märgib, et tuulikute mõju uuringud peaksid hindama madalsagedusliku müra mõju, ning arvab, et praegused uuringud seda ei tee.
Tegelikult on tehtud mitmeid uuringuid, mis käsitlevad infraheli, sealhulgas tuulikute genereeritud infraheli mõju inimesele. Akustikaga seotud konsultatsiooni ja mõõtmistega tegeleva ettevõtte Kajaja Acoustics OÜ juhatuse liige Marko Ründva kinnitab, et ka Eestis mõõdetakse madalsageduslikke helisid. Aga konkreetselt infraheli mõõtmist tehakse Eestis harva.
Väited VAD-i kohta ja viited Mariana Alves-Pereirale on sotsiaalmeedias laialt levinud. Teiste seas levitas neid riigikogu liige Helle-Moonika Helme. „Soomlased on teinud intervjuu Portugali professoriga, kes selgitab, millised tervisehädad toob inimestele kaasa suurte tuugeniparkide läheduses elamine. Professor selgitab, mis on vibroakustiline haigus,“ kirjutas Helme Facebookis, kui jagas Põlissoomlaste erakonna kanali Suomen Uutiset intervjuud Alves-Pereiraga. Helme kirjutas ka, et Pärnumaa inimestel on esinenud sellist sümptomit nagu kõrvade verejooks, mida ta seostab tuulikutega ja mida väidetavalt on fikseerinud ka perearstid.
Teine sotsiaalmeedias leviv pseudoteaduslik termin on „tuulegeneraatori sündroom“. Ka see pole teaduslikult tõendatud haigus. Sellise nimetuse pakkus välja arstiteaduste haridusega ameeriklanna Nina Pierpont. Teised teadlased on proovinud Pierponti väiteid kontrollida, kuid tõestust neile pole leitud.
Tuulegeneraatori sündroomist tegi viimase väga populaarse postituse detsembris riigikogu liige Kalle Grünthal. Grünthal viitas oma postituses Nina Pierpontile. Grünthal kirjutas, et tegu on haigusega, „millega on seotud umbes 12 erinevat terviseprobleemi ja need ulatuvad südame rütmihäiretest, unehäiretest, peavaludest, iiveldusest, nägemise hägususest, paanikahoogudest koos sisemise värisemisega kuni üldisema ärrituvuseni“.
Oma postituses räägib Grünthal riigikogu sotsiaalkomisjoni arutelust, kuni jõuab samuti kirjelduseni, kuidas infraheli tuulegeneraatori sündroomi põhjustab. Grünthal viitab, nagu 2018. aastal oleks WHO uuendanud „Euroopa müra käsitlevaid suuniseid“ ja lisanud sinna, et tuuleturbiinide mõju on „üks peamisi keskkonnaohte nii füüsilisele kui vaimsele tervisele ja heaolule“. See väide ei vasta tõele. Küll uuendas WHO 2022. aastal keskkonnamüra käsitlevat juhendit ja keskkonnamüra soovitavaid piirmäärasid. Juhendis nimetatakse tuuleturbiine potentsiaalse keskkonnamüra allikana, mille müra peaks jääma alla 45 detsibelli.
Facebookis ringleb postitusi, mis viitavad tuulikute infraheli ohtlikkusele, ent ei maini otseselt kumbagi haigust. Näiteks on sellise postituse teinud Lea Larin, kes kirjutas: „Soomes infraheli kohta läbiviidud uuringu kohaselt esines elamupiirkonna ümbruses olevatel tuulikutega aladel tervisekahjustusi tuulikutest umbes 15–20 kilomeetri kaugusel.“ Jaanus Saarelaht kirjutas, et tuuleturbiinide infraheli on relv ning et tema jagatud video „tutvustab akustiliste inseneride ja teiste teadlaste mitmeid uuringuid, mis näitavad infraheli mõju kõrvale, südamele, ajudele ja teistele organitele“.
Tuulikutest tekkiv infraheli ja sellest väidetavalt tekkivad haigused on tuuleparkide vastaste protestide keskmes ja seetõttu koondatud ühte faktikontrolli.
Infraheli mõju inimesele
Nii pakutud vibroakustiline haigus kui tuulegeneraatori sündroom lähtuvad eeldusest, et tuulikute genereeritud infraheli on inimesele ohtlik.
Mehaanikainsener ja füüsika populariseerija Jüri-Mikk Udam selgitab, et heli iseloomustab kaks asja: amplituud ja sagedus. Amplituud määrab, kui tugevalt me heli tajume. Näiteks kui vaikselt keegi sosistab või kui kõvasti muusika mängib. Helitugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Sagedus määrab, kui kõrge või madalana me heli tajume, ehk kui madalalt keegi räägib või kõrgelt lind laulab. Helisagedust mõõdetakse hertsides (Hz). 20 hertsist madalamat heli tavaline inimene ei kuule ja kokkuleppeliselt ongi infraheli selline heli, mis on madalam kui 20 Hz. Kuigi me madala sagedusega heli ei kuule, võime seda vibratsioonina tunda, kui heli amplituud hakkab ületama ~90 dB piiri.
Eestis on sotsiaalministri määrusega kehtestatud elamutes ja ühiskasutatavates hoonetes tervisekahjustuste ja ebameeldivate aistingute vältimiseks infraheli G-korrigeeritud helirõhutaseme piirväärtus 85 dB.
Uuringud, mis mõõdavad tuulikute genereeritavat infraheli, näitavad, et uuemate tuuleparkide heli jääb tuulikutest kilomeetri kaugusel kõvasti alla selle piiri.
Infraheli mõju inimesele on uuritud aastakümneid, tuulikutest sõltumata. Infraheli ja inimese füüsiliste või psüühiliste murede ja haiguste vahel ei ole selle aja jooksul leitud tõendatud seost. Kui ka uuringuid infraheli mõjust inimese tervisele on teiste akustikauuringutega võrreldes siiski suhteliselt vähe, siis TalTechi mehaanika ja tööstustehnika instituudi professori ja akustikalabori juhataja Jüri Lavrentjevi sõnul on see nii seetõttu, et infraheli ei avalda inimese tervisele mõju.
„Kui oleks probleem, siis oleks seda ka rohkem uuritud, tegelikult süstemaatilist probleemi ei ole. Tuulikute müra väheneb kogu aeg ja eeldada, et mittekuuldavas sageduses seda on rohkem, on vale,“ ütleb Lavrentjev.
Siiski on uuringuid, kus on matkitud ka konkreetselt tuulikute infraheli. Näiteks 2023. aastal tehti randomiseeritud, topeltpimendatud ja platseebokontrolliga laboriuuring eesmärgiga tuvastada infraheli mõju inimfüsioloogiale, eriti unele. Uuringus osales 37 müra vastu tundlikku, kuid muidu tervet täiskasvanut. Katse toimus heliisolatsiooniga magamislaborites, kus uuritavatele genereeriti infraheli sagedusega 1,6–20 Hz ja tugevusega 90 dB. Võrdluseks kasutati kaht kontrollrühma: ühele uuringurühmale ei mängitud kõlaritest mingit müra, teisele rühmale mängiti liiklusmüra keskmise tugevusega 40–50 dB. Kõigil uuritavatel mõõdeti erinevaid füsioloogilisi ja psühholoogilisi näitajaid. Uuritavatel paluti hinnata ka nn tuulegeneraatorite sündroomi sümptomite esinemist (peavalu, kohin kõrvades, sügelev nahk, nägemishäired, pearinglus, südametöö kiirenemine, iiveldus, väsimus, minestustunne, unisus, keskendumisraskused, mäluhäired, kurnatus, ärrituvus, lihasspasmid, uinumisraskused, unest ärkamine ja ärevus). Infraheli ei mõjutanud ühtegi mõõdetud subjektiivset ega objektiivset näitajat.
2020. aastal avaldati Soome valitsuse tellitud uuring, millega sooviti hinnata tuulikute infraheli kahjulikke mõjusid tervisele. Infraheli mõju uurimiseks kasutati pikaajalist mõõtmist, tuuleparkide aladel tehtud ankeetküsitlust ja kuulmiskatset. Ankeetuuringus leiti, et tuuleturbiinidest kuni 2,5 km kaugusel olid sümptomid, mida peetakse tuulikute infraheli põhjustatuks, võrdlemisi tavapärased. Esinenud subjektiivsete sümptomite spekter oli lai. Mõõtmiste järgi olid infraheli tasemed sarnased tasemetega, mis esinevad linnakeskkonnas. Topeltpimedas uuringus kasutati kõige madalama sageduse ja kõrgema amplituudiga modulatsiooni väärtustega salvestatud helinäidiseid. Osalejad, kes olid varem teatanud tuuleturbiinide infraheliga seotud sümptomitest, ei suutnud müraproovides infraheli tajuda ega pidanud infraheli sisaldavaid proove häirivamaks kui need, kellel ei olnud varem tuuleturbiinide infraheliga seotud sümptomeid. Lisaks ei põhjustanud tuuleturbiini infraheliga kokkupuude füsioloogilisi reaktsioone kummaski osalejarühmas.
Aastakümneid tehtud teadustööde tulemusel saame seega järeldada, et sellisel infrahelil, mida genereerivad tuuleturbiinid ehk mille amplituud jääb kõvasti alla inimese tunnetuslikku piiri, ei ole objektiivseid tervisemõjusid.
Pseudoteadus ja selle mõju
Väited vibroakustilisest haigusest ja tuulegeneraatorite sündroomist levivad kahes väga kitsas teadlaste seltskonnas, nendel nähtusel pole usaldusväärseid tõendeid, nende kohta tehtud uuringutel on suured metodoloogilised puudused ning paljud teised teadlased on neid väiteid kritiseerinud. Sestap võib öelda, et nende „diagnooside“ puhul on tegu pseudoteadusega.
Küll aga pakuvad nii mõnedki teadlased, et tuuleparkidega seotud pseudoteadus põhjustab notseeboefekti. Notseeboefekt on platseeboefekti vastand, ehk kui platseebo puhul usub inimene positiivset mõju, siis notseebo puhul usub negatiivset.
Vibroakustilise haiguse ja tuulegeneraatorite sündroomi kohta on pakutud väga laia sümptomite ampluaad. Paljud neist sümptomitest on üldise populatsiooni seas väga tavalised, nagu peavalu, stress, ärevus ja nohu. Seega hakkavad inimesed, kes tuuleparkide ümbruses elavad, oma olemasolevaid tervisemuresid tuuleparkidega seostama. Veelgi enam – põhjendamata muretsemine tuulikute tervisemõjude pärast võib tekitada inimesele hirmu ja seega lisastressi, mis omakorda käivitab sümptomeid, nagu magamatus, ärevus, südame puperdamine jne.
2014. aasta uuring näitab, et olenevalt sellest, kuidas inimeste ootusi infraheli suhtes kujundati, muutusid inimeste sümptomid ning et piirkondades, kus on tehtud kõige rohkem tuuleparkide vastast kampaaniat, esines ka kõige rohkem tervisekaebuseid.
Terviseameti peadirektori asetäitja Mari-Anne Härma ja keskkonnatervishoiu spetsialist Triin Veber nendivad samuti, et tuulikutega seotud kaebused on tõenäoliselt psühholoogilised. „Kui inimene on tuulikute pärast ärritunud, võib see võimendatult viia peavalude ja unetuseni. Kui inimene ei ole ärritunud, siis selliseid kaebuseid ei esine. Peavalu on päris sümptom, aga see ei tulene tuuliku otsesest füüsikalisest mõjust,“ selgitab Härma.
Otsus: Vale. Seni tehtud mitmekümnete teadusuuringute järgi ei ole infraheli, mis esineb nii madala amplituudiga nagu tuuleparkides, inimesele ohtlik. Samal ajal on ohtlik pseudoteadus, sest inimesed, kes on häälestatud tuulegeneraatorite vastu, hakkavad tundma sümptomeid, mida ilma objektiivsete põhjusteta seostatakse tuulegeneraatoritega.