Kiur on käinud pealtnäha isa jälgedes. Teismelisena isa kannul KUKU-raadio saatejuhiks. Kui isa tegi riigitelevisioonis teatrisaateid, siis Kiur alustas TV3 eelkäijas RTVs "Kaleriiga". Isa peatoimetab siiani kultuuriajakirja, ka poeg oli peatoimetaja – kahjuks sulges Ajakirjade Kirjastus Favoriidi. Isa eeskujul lavakasse pole Kiur kippunud, teda huvitas semiootika, mille lõpetas erialana Tartu Ülikoolis.

"Ma ei arva, et ta minust eeskuju peaks võtma," vaidleb Jüri. "Mina olen jäänud kultuuri valdkonda, Kiur on omandanud laiahaardelisema hariduse, ta võib avaramalt ringi seilata. Õige tegija paistab isa varjust välja!"

Kui Kiur ja Jüri kohtuvad, räägivad teineteise saateist ja vahel torgivad heatahtlikult.

"Mulle ei meeldi, kui stuudios jänest nülitakse," räägib Jüri. "Kiur arvab, et pole viga, rahvas vaatab."

Kiuru sõnavarast pärineb väljend: kultuur, järelikult igav. "Ka selle üle oleme vaielnud, kuidas teha kultuur jälgitavaks, kas jänestega või ilma," seletab Jüri.

Kiuru ema Merike segab mehe juttu vahele, et Kiur ise on olnud väga kultuurne mõne aasta vanusest peale, õppides eriti vara lugema.

"Lõbus oli jälgida, kui ta luges kolme-nelja-aastasena keerulist ajaleheteksti ette," meenub Jürile.

Nii isa kui poja küsimustes intervjueeritavatele leiab iroonianoote. "Hindan eneseirooniat irooniast kõrgemalt, aga arvan, et me mõlema küsimustes on ridade vahel kerge itsitus nii küsija kui küsitletava üle, mitte muidugi solvavas vormis," räägib Jüri.

"Ega käbid-kännud vanasõna vale olegi: teles kaamera ees targa saatejuhi etendamine on ka draamaroll," tõmbab Jüri väljendusrikka Kiuru teletöö kohal paralleeli oma näitlejakarjääriga.

Vähemalt korra ajas käbi kännu täiesti segadusse. "Seitsmeaastane Kiur tegi metafüüsilise avastuse, et maakera muutub üha raskemaks, sest inimesi sünnib kogu aeg juurde," meenutab Jüri. "Vastasin, et nad surevad ju ära ka. Kiur: aga nad kaaluvad mulla all edasi. Siis ei saanud ma talle rääkida aine jäävuse seadusest, mu tarkus sai otsa."

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid