Võõrasvanem rikastab lapse maailmapilti

Lapse silmade läbi vaadatuna võib olukord välja näha umbes selline: kui siiani lugesime emaga õhtud otsa voodil pikutades raamatuid, siis nüüd istub ta hoopis võõras-

isaga ninapidi koos ja muudkui jutustab. Kui ma poen nende jutuajamist eirates emale sülle, siis meenub talle koheselt minu uneaeg. Vanasti läks see tal pidevalt meelest ning me vaatasime poole ööni näiteks telekat. Kõigele lisaks armastab võõrasisa hernesuppi ja ühepajatoitu ning ka mina olen seetõttu sunnitud neid jälkusi sööma. Pealegi tahaksin kõigest hingest hoopis enda isa tagasi, sest ainult tema armastaks mind nii nagu vaja.

"Minul võõrasisaga harjumine nii valuline ei olnud," meenutab Merilin Kampus (24). "Kuna mu pärisisa pole mind kasvatanud, siis ei osanud algklassilapsena mingit seisukohta võtta. Alles hiljem hakkas kooselu ebamugavaks muutuma, sest me ei klappinud omavahel üldse. Mõneti tulenes see ka sellest, et tegemist oli aserbaidzhaani rahvusest mehega. Tal oli lihtsalt teistsugune temperament."

Kasulapsele lähened mõistusega

Merili mäletab koolipõlvest seda, et vaatamata võõrasisaga koos elamisele jagas temale korraldusi ja käsklusi endiselt ema. Võõrasisa tüdruku kasvatamisse ei sekkunud. Vahel aitas küll koolitükke teha, kuid muul viisil lähedaseks nad ei kujunenud. Võõrasisa kutsus ta alati eesnime pidi ning isaks hüüdmine pole talle kunagi isegi pähe tulnud. Oma südameasju ei rääkinud Merili kummalegi vanemale.

"Hiljem hakkasid ema ja võõrasisa kaklema," meenutab Lääne-Virumaal elav noor naine. "See oli päris kohutav, karjuti ning loobiti nuge-kahvleid. Võõrasisa tahtis järgida oma rahvuse kombeid, et naine oleks kodune ja pühenduks täiesti mehele. Sel perioodil hakkasin teda kogu hingest vihkama. Rääkisin emale kogu aeg, et ta selle mehe maha jätaks. Lõpuks nad läksidki lahku ning tänaseks on kasuisa surnud."

Teater Endla näitleja Jaan Rekkor meenutab, et aastaid tagasi oma armastatuga kooseluplaane pidades valitses tal südames väike hirm selle ees, kuidas ta võõrastütrega klappima hakkab. See hirm ei ole jätnud teda tegelikult tänaseni, kuigi tüdruk on juba täiskasvanuks saanud. Samas aitavat taoline kõrvalfaktor mehel mõõta oma tunnete tugevust naise suhtes, sest kui ta on nõus teise last kasvatama, siis järelikult ka ennast tõsiselt siduma.

"Oma lapsega on kõik tunduvalt lihtsam," arutleb Rekkor. "Rääkigu tänapäevased lapsekasvatusteooriad mida iganes, kuid lihase lapse eest vastutad saba ja sarvedega. See annab sulle ka teatud õigused: kui ikka asi päris üle piiri läheb, annad tohlaka ära. Kasulapsele lähened paratamatult mõistuslikult. Enesekontroll on palju suurem."

Konkurendi tekkimine mõjub hästi

Näitleja usub, et elus ei suuda võõrasvanemad võtta endale teadlikult näiteks kamraadi tüüpi või lapsevanema moodi rolli. Inimene kujuneb kasuvanemana ikkagi selliseks, milline ta on ka tavaelus. Rekkor tõdeb, et muidugi oleks lapsele parem, kui uus isa või ema suudaks täiesti kompleksivabalt lapsevanema rolli sulada.

"Üks mõte tuleks enne võõrasisaks hakkamist aga enese jaoks põhjalikult selgeks mõelda," räägib mees. "Nimelt see, mida tunneb antud olukorras lapse bioloogiline isa. See on alguses üsna suureks probleemidepuntraks ning tuleb hoolikalt lahti harutada. Kui need küsimused on enese jaoks rahulikumaks mõeldud, siis on asi tunduvalt lihtsam."

Nelja lapse isa Gunnar Kure perekonda ei sattunud võõras poiss mitte uuesti abiellumise kaudu, vaid tänu jalgpallile. Nimelt avati Kehtnas jalgpallikool ning treener Aivar Pohlaku initsiatiivil tulid sinna vutti treenima poisid üle Eesti. Arise nimeline poiss oli Tartu lastekodust ning sattus esialgu Gunnari perekonda ajutiselt elama.

"Asi jäi esmalt õhku rippuma, kuid nüüd elab ta meil juba neljandat aastat, " meenutab Gunnar. "Ta lõpetas põhikooli ning õpib praegu neljadele-viitele Rapla Gümnaasiumis. Ma ei ole kunagi selle võõrasvanemaks olemise üle sügavalt mõtisklenud. Suhtun kõikidesse poistesse võrdselt karmilt ning kõikide suhtes kehtivad ühesugused nõudmised. Eks esialgu oli sellelt pinnalt pingeid, sest Aris ei olnud minu nõudmistega lihtsalt harjunud. Minu poisid nägid seda kasvatust sünnist saati, kuid Aris oli elanud siiamaani hoopis teisiti."

Jalgpallifanaatik Gunnar ütleb, et tema oma käitumist ja tõekspidamisi sellepärast muutma ei hakanud. Poisil tuli olukorraga leppida, kuigi pikka aega tundus talle siiski, et temale esitatakse rohkem nõudmisi kui teistele. Konfliktse iseloomuga kasulaps pidi eneselt teravad nurgad maha lihvima ja uue perekonnaga harjuma.

"Eks seda tuleb võõrasvanemal arvestada, et mida vanem on laps, seda raskem on omavahel kohaneda," tõdeb Gunnar Kure. "Aga kui teda ikkagi kindlate põhimõtete järgi kasvatama hakata, siis saab igast asjast lõpuks asja."

Psühholoog Voldemar Kolga tõdeb, et väike laps suudab võõrasvanemaga tõesti paremini kohaneda. Ka vanemate lahkumineku edaspidised mõjud on seda väiksemad, mida varasemas eas see lapse jaoks on toimunud.

Kolga arvates ei peaks vanem lapse eest oma uut armusuhet meeleheitlikult varjama, sest mida rohkem laps infot omab, seda parem. Kui vanemad on lahku läinud, siis ei tasu võsukesele enam lootust anda, et endine olukord taastub. Lapsevanem ei pruugi kolme-nelja aastasele jõmpsikale uut onu või tädi tutvustada kui armukest, vaid kui lihtsalt sõpra. Psühholoog soovitab last ja võimalikku kasuvanemat lähemalt tutvustada alles siis, kui vanem tunneb, et tegemist on pikaajalise suhtega. Oma kodus pidevalt uusi nägusid nähes võib lapsel tekkida turvatuse tunne, sest sel juhul vaheldub maailm tema jaoks justkui rongiga sõites.

"Arvan, et tegelikult mõjub konkurendi tekkimine lapse arengule hästi," räägib Voldemar Kolga. "Laps on sunnitud arvestama, et kogu vanema maailm ei pöörlegi ainult tema ümber. Võsuke peab kokku puutuma tõsiasjaga, et lisaks tema maailmale on olemas ka teised maailmad. See muudab teda täiskasvanumaks. Lapsega kahekesi elav ema piirab ennast sageli paljus ning kogu võim on koondunud seetõttu järeltulija kätesse. Viimasel tekib ainuvalitseja tunne, sest kõiki asju korraldatakse tema meele järgi."

Psühholoog arvab, et ema või isa ei peaks lapsele soovitama võõrasvanemat issiks või emmeks kutsuma hakata. Kõige loomulikum lahendus on ikkagi eesnime pidi rääkimine, sest muidu satub ebamugavasse seisu ka võõrasvanem.

"See tuleneb vanema egoismist, kui ta ei luba kellelgi teisel peale iseenda lapsele korraldusi jagada," arvab psühholoog. "Kõigil pereliikmetel on õigus oma soove ja vajadusi välja öelda. Pealegi, mida rohkem inimesi lapse kasvatamises osaleb, seda parem. Laps saab väga ühekülgse maailmapildi, kui teda kasvatab ainult ema. Lapsevanem peaks igati soodustama seda, et ka tema elukaaslane tegeleks lapsega."

Äraläinud vanemal soovitab aga Kolga esialgsed negatiivsed emotsioonid tema rolli ülevõtnu suhtes alla suruda ja kainelt järele mõelda. Ilmselt mõistab pärisisa- või ema siis ikkagi seda, et tema lapsele on parem, kui lisaks temaga elavale vanemale toetab teda maailmas veel keegi kolmas.

"Samas ei peaks äraläinud isa nurka tõmbuma ja lapse elust igaveseks lahkuma," arvab Voldemar Kolga. "Vastupidi, kui on võimalik, siis võiks ka tema last jõudumööda iseenda maailma kaasata.