Ajakirjanik Rein Sikk nõudis avalikku teavet

“Kui suur on teie pearaamatupidaja palk?” küsivad kaks karvast meest mustas, astudes sisse riigiasutuse uksest. Ametnike põskedele valgub puna, pirukatükk jääb kurku kinni, käed liiguvad abitult. Mehed mustas aga küsivad taas.

Eesti Päevalehe poolt testitud avaliku teabe seaduse täitmine näitas, et kuigi küsija võib riigi-

asutuse pearaamatupidaja palga teada saada, tuleb tal selleks tihti läbida kahtlustuste kadalipp. Ometigi võib igaüks alates 1. jaanuarist minna suvalisse riigiasutusse, et küsida sealt nii palkade suurust kui mistahes dokumente.

SALADUS VÕI MITTE. Tallinn, Pirita linnaosa valitsus. Reporter ja fotograaf sisenevad. Esimene uks on hariduse oma. Küsin pearaamatupidaja palka. Ei teata, saadetakse Nägusa Sekretäri juurde. Seal on Asjalik Haridusnõunik. Too ei tea midagi. Saabuv Nägus Sekretär arvab enesekindlalt: palganumber pole kindlasti avalik. “Kes olete, miks teada tahate,” nõuab ta.

Küsija saadetakse raamatupidamisse. “Ma ei saa tööd teha, kui igaüks sisse astub,” on Raamatupidaja morn. Ta ei tea, kas tohib numbri öelda. “Keegi ei tohtivat ta kabinetti siseneda, sest arvutamine läheb sassi.

Majas on pisikese küsimuse pärast puhkenud keskmine paanika. Tuletõrjujana lendab sisse Linnaosa Vanem. Ütleb, et on erasektorist ja teab, kuidas kliente kohelda. Ütleb palganumbri ka.

TEAB, EI ÜTLE. Veeteede amet. Sekretär laseb sisse. Tema toas kohtame Üht Tädi, kes ei tea midagi. Vaatab palgaküsijaid kui püha ilmutust. Kupatab Raamatupidajate juurde. Nood ütlevad, et peavad raamatut, mitte aga pearaamatut. Saadavad järgmiste Raamatupidajate manu. Nood ütlevad: ei tea. Soovitavad Proua Pearaamatuga suhelda.

Kui uks küsija taga sulgub, algab toas soss-soss. Et veidrikud tahavad numbrit, millest meil pole aimu. Keegi soss-soss: äkki on see avalik. Teine soss-soss, kussa nüüd, riigisaladus.

Proua Pearaamatu kabinet on lukus. Ta suitsetab, ütleb Seitsmes Inimene, kelle poole pöördume. Seitsmes Inimene heidab küsijatele kahtlase pilgu, keerab lukus kabineti ukse veelkord lukku. Kaob.

Saabub Proua Pearaamat, kupatab meid tagasi sekretäri juurde. Palka ei ütle, tähtis paber nimega “teabenõue” ju täitmata. Kaob sama äkitselt kui ilmus.

Sekretär võtab paberi, küsib, miks vaja. Vastus ”lihtsalt huvitab” ei rahulda. Lõpuks lubab viie päeva jooksul vastata. Kas kohe ei saa? Ei saa. Sekretär pole pädev Proua Pearaamatult küsima. Ja Proua Pearaamat ei saa vastata, sest sekretär pole küsinud.

ERITI SALAJANE. Eesti Posti Tallinna postikeskuse uksel on tursked turvamehed. Esimene Turva teab: Härra Pearaamatu palk on ärisaladus. Ütleb seda nii sugestiivselt, nagu usuks, et Härra Pearaamat ei teata oma palka isegi piinapingil.

Teine Turva valib meile siiski Härra Pearaamatu numbri. Too kinnitab telefonis, et ei reeda Eesti Posti ärisaladust ehk oma palganumbrit mitte mingil juhul. Härra Pearaamat on ustav töötaja.

Nõmme linnaosa valitsus. Esimesest kabinetist saadetakse raamatupidajate tuppa. Nood seavad mööblit kokku. Itsitavad stiilis “kae rumalaid, loodavad raamatupidamisest numbreid kätte saada”. Proua Pearaamat ütleb, et ei saa oma palganumbrit öelda. Helistab sekretärile. Sekretär ei tea, kas palk on salajane. Lubab Linnaosa Vanemalt küsida.

Lunin Proua Pearaamatut: äkki ütleb. Ei ütle. Lubab hoopis internetist järele vaadata. Vaatame siis koos, arvuti meid ei aita.

Proua küsib, mis õigus meil küsida on. Siis läheb Linnaosa Vanemalt küsima, et kas võib palga öelda. Meile ütleb, et igaüks, kes sisse astub nii tähtsat numbrit ei kuule. Linnaosa Vanem särab kui päike. Lubab numbri öelda. Proua Pearaamat ütlebki.

LEPAREGI KOOS KERBEROSEGA. Mustamäe linnaosa valitsus. Tädi Valvur tõmbab peaaegu koogitüki kurku, kui palka küsime. Saadab infoleti juurde. Härra Info on letis lahkus ise. Helistab. Pearaamat ei vasta. Annab paberi, palub infonõude kirjutada. “Miks huvitab? “ küsib Härra Info. “Huvitab, sest huvitab, “ vastan sügavmõtteliselt. Paari tunni pärast heliseb mu telefon. Härra Info ütlebki soovitud numbri. Perfektne, nagu lepse reega!

Vapper Valvuritädi istub Harju maavalitsuse uksel kui kerberos. Laseb küsimust kuus korda korrata. Vaatab nii, naapidi. Ütleb salalikult: saladus. Teeb suured silmad, paneb käed rinnale risti ja ütleb eriti sugestiivselt: “Riigisaladus.”

Palun sisselaskmist. Vapper Valvuritädi nõuab passi. Pakun pangakaarti, haigekassakaarti, autojuhiluba. Vapper Valvuritädi ei tagane. Ta pilgus on sõnatu lause: pass või elu.

Trepist laskub Asjalik Sekretär. Palun abi. Too helistab Proua Pearaamatule, kes laskub joostes trepist vähem kui minuti möödudes. Hüüab juba lennult oma palganumbri. Hüüa-me lennult aitäh.

TAGANTJÄRELE HIRM. Haabersti linnaosa valitsuse Esimene Ametnik kostab, milles küsimus, ja ütleb numbri. Varsti helistab mulle tagasi. Hüüab, et õnnetus käes. Muretseb, et palganumbri välja ütles. Esimene Ametnik anub telefonis jupp aega jumalakeeli, et tehku ajakirjanik mis tahes, visaku või kibuvitsapõõsasse aga ärgu palka lehte pange. “Pange või minu palk, kui numbrit vaja,” kostab.

Kultuuriministeerium Proua Personalijuht täidab infonõude lehte. Vaatab kogu aeg altkulmu fotograaf Rauno poole. Küsib, kas too ei soovi lahkuda. Rauno ei soovi. Proua Personalijuht küsib lahkumissoovi kolm korda, kasutades iga kord erinevat hääletooni. Rauno ei lähe. Proua kops aga läheb. Üle maksa nimelt. Ütleb, et infonõue on vormistatud Siku nimele. Ta ei tohi numbrit teistele öelda. Kui Sikk tahab, siis too võib. Rauno lahkub. Kuulen numbri ära.

KOGU PALGATÕDE. Kokkuvõttena küsisin küsimust seitsmes riigiasutuses. Vastust otsides jooksutati mind kolmekümne ametniku juures. Vastuse võis saada esimeselt, aga vastus võis saamata jääda ka kaheksandalt. Viis korda sain palga teada, üks vastus on viiepäevasel töötlemisel, kord öeldi ära.

Ah, jaa, et palju need pearaamatupidajad siis palka saavad? Ausalt öeldes, see mind ei huvitanudki. Keda huvitab, minge ja küsige järele. Seadus kaitseb huvilist.