Noored naised ropendavad meestega võrdselt
Kui naine võtab kätte ja saadab vihapuhangus kellegi näiteks karuperse, siis ahmib enamik meestest oimetuna õhku.
Vangutatakse päid, naisele vaadatakse viltu ja teda peetakse ohtlikuks fuuriaks. Tütarlaps, kes julgeb tugevama soo esindaja kohta öelda “täitsa pandav”, ületab juba paljude püksikandjate taluvuse piiri. Vaid mehed olid siiani need, kes sedamoodi rääkida tohtisid. Miks tungib nõrgem sugupool, kelle kohustuseks on olla õrnroosa lilleke, nüüd vägisi möirakarude mängumaale? Kas sellest on veel vähe, et eevatütred hõivavad ühiskonnas jõuliselt juhirolle ning nõuavad enesele seadust, mis tagaks meestega võrdse töötasu? Kuigi üha rohkem verivärskeid issisid traavib kärudega mööda tänavat ning vaaritab kodus palehigis ühepajatoitu, ei näi naistele sellestki piisavat. Juba tahavad nad härradega võrdselt võtta pubis õllekapa, lüüa rusikaga vastu lauda ja pahvatada: “Täna oli kuradima sitt päev!”
“Meestel on hirm, et nüüd rebitakse viimanegi neile kuuluv asi ära,” arutleb noor luuletaja Jürgen Rooste. “Perepea roll on juba niikuinii käest lastud. Mind isiklikult naiste vandumine ja ropendamine ei häiri seni, kuni see on eestikeelne. Maakeelsed väljendid on lihtsalt ingliskeelsetest vastetest tunduvalt mahlakamad ning ilusamad.”
Pealegi ei ole Rooste meelest selles midagi uut, et naised kasutavad julgemini vägisõnu, pigem taasavastatut. Eesti talukultuuris olid suguelundite kohta käivad väljendid igapäevakasutuses, neil polnud roppu varjundit. Siis aga järgnes kadakasakslus ning sellega kaasnev peenutsemine, seejärel nõukogude aeg koos tsensuuriga.
VÄGISÕNAD KUI STRESSIMAANDAJAD. Noorpoeet Rooste kuulab kolkaküladesse sattudes mõnuga, kuidas maamemmed ühe hingetõmbega tulistavad: “Oi pask, see kohviveski on igavene sitanikerdis!” Teda rõõmustab, et Kerttu Rakke, Kaur Kenderi, Peeter Sauteri ja Heda Maureri sugused kirjanikud toovad oma julgete tekstidega naiste suhu tagasi eheda kõnepruugi.
“Eesti keeles on ropendamine enamasti üles ehitatud mehe suguelundile,” räägib Rooste. “Seetõttu on naise suust veidi ehmatav kuulda v-tähega kohta saatmist. See mõjub vängena.”
Ka filmimees René Vilbre tunnistab, et viimast tütarlaste huulilt kuuldes võtab tal põlvist nõrgaks. Õnneks kasutavad seda sõna ohtralt soomlannad, mitte eestlannad. Vägisõnade pruukimine sõltub paljuski intelligentsist, mis ei tähenda, justkui ropendaksid haritud inimesed vähem. Nad lihtsalt valivad, millises kohas seda teha ning millises mitte. Pealegi on emotsionaalne vandumine üks kiiremaid stressimaandajaid ning oleks ülekohtune seda vahendit lubada vaid meestele.
“Enamik krõbedatest sõnadest on püsinud keeles juba aastasadu,” toonitab Vilbre. “Kui daam oskab emakeeles värvikalt vanduda, siis annab see pigem tunnistust tema hääst haridusest, suurest lugemusest ning maakeele ajaloo tundmisest.”
Kirjanik Peeter Sauteri meelest on üldse põhjendamatu teatud sõnu roppudeks pidada – ropuks muudab öeldu kontekst, kui nende sõnadega tahetakse kellelegi haiget teha, rõhutab ta. Keskkoolist on tal meeles, kuidas õpetaja ühe tüdruku kallal võtma hakkas ega lõpetanud enne, kuni tüdruk nuttis – sõnad olid küll täiesti korrektsed, ent esitusviis vastik. Sellised seigad häirivad kirjameest märksa rohkem kui näiteks hella ema suust väikesele lapsele öeldud: “Oh, sa oled jälle sittunud!” “Mis vahet seal on, kui ta ütleks “kakanud” või “püksid ära määrinud”?” veenab mees. “Sitt on ju sitt.”
Liiati ei maksa karme sõnu alati surmtõsiselt võtta. Kui Sauter tõlkis paar aastat tagasi Rakvere teatris lavale toomiseks etendust “Connemara. Üksildane lääs”, oli seal naisnäitlejate hulgas parajasti lendväljendiks küsimus “Mis te, mehed, munni mängite?”, mida igal võimalikul juhul malbelt päriti. Küllap kunagi vihaga pillatud väljend oli teise konteksti tõstmisega naljaks muudetud.
ROPUD SÕNAD MÕJUVAD NAISE SUUST HULLEMINI. Sedavõrd tolerantselt suhtub naiste suupruukimisse siiski vähemik mehepoegadest. Enamik tahab oma lähiümbruse vabameelselt ja labaselt väljenduvatest naisolevustest puhtana hoida. Mehel on sellega lihtsalt võimatu harjuda ning seda ärritumata taluda. Postimehe arvamustoimetaja Teet Kallase kõrv tabab Viru tänaval kõndides pidevalt mõne kaunilt heliseva neiuhääle, mis selges emakeeles iseloomustab kedagi-midagi noku või tussuna.
Mees tunnistab ausalt, et teda häirivad väga sellised ropendavad plikad. Kui muudes valdkondades on ta sugupoolte võrdõiguslikkusega igati nõus, siis samaväärse ropendamisega mitte. Ropud sõnad mõjuvad naise suust tulnuna kindlasti hullemini, sest tegemist on ema, armastatu ja ihaldatuga. Kallasel on kahju, et rõvedate väljendite pruukimine on laienenud meie kõrval elavatelt vene rahvusgrupi plikadelt sujuvalt eesti tüdrukutele. Kadunud on ka sotsiaalsed piirid, sest enam ei saa oma kõnet suguelundite nimetustega vürtsitava naise puhul kindlalt väita, millisesse ühiskonnaklassi ta kuulub või milline haridus tal on.
Roppude laulutekstidega tuntuks saanud räppar Cool D selles osas Kallasega päris nõus ei ole. Kuigi naiste ropendamine olevat üha rohkem levinud, kuuleb seda peamiselt ikkagi noorema põlvkonna suust. Ta usub sedagi, et tõsisemate eluvaadete ja siivsate elukommetega preilid ei luba endale vägisõnade loopimist. Räppari kogemuse järgi on vängem sõnavara neil, kel lõdvemad elukombed ning paremad suhted napsu ja suitsuga.
“Lihtsalt vandumine on tühisem asi, see ei häiri eriti kedagi,” tõdeb Cool D. “Kui naine röögatab kontorilaua taga “fuck off”, siis enam see ei üllata. Räigemaid suguelundite nimetusi ei tahaks aga ükski mees naiserahva suust kuulda. On tulnud ette tütarlapsi, kes mind suguelundisse saatnud. Mingil juhul pole see neile põnevat aurat või huvipakkuvat nüanssi lisanud.”
Kui jätta kõrvale luuletaja Rooste mainitud vinge sõnavaraga maamemmed, siis moodustavad suurema osa roppsuu-röökuritest ikkagi parimas õitseeas eevatütred. Kirjanik Maimu Berg näeb selles nooruslikku uljust, mis omane teatud vanusele. Oleks naeruväärne arvata, justkui tahaks naissugu rõhutada sellega võrdväärsust. Tema meelest võib ropendamine mõjuda teatud situatsioonis isegi stiilse ja vaimukana. Pealegi on taoliste sõnade otsene tähendus devalveerunud, nende kasutamisel ei mõelda asjade täpset elusuuruses vastet. Samuti ei saa süüdistada lapsevanemaid hooletus kasvatuses. Maimu Berg pidi enda sõnul plikaeas pärast iga väljaöeldud “kuradit” suud loputama, kuid ropendas vaatamata sellele üliõpilaspõlves aeg-ajalt mõnuga.
RÕVETSEVAD VANAINIMESED. Ilmselt mängib ropendamises rolli seegi, et praeguste kolmekümneste ja vanemate inimeste keelekasutust kujundasid tugevalt tsenseeritud meedia, raamatud, teater ja filmid. Seal nõretati küll armuvalust, kuid kunagi ei räägitud kõvahäälselt sellest, mis püksis. Moodsate kodumaiste kirjanike tekst on aga vürtsitatud jalgevaheorganitega ning ropptekstiga teatrietendusi on viimasel ajal mitu tükki lavale jõudnud. Lisaks Interneti jututoad, kus anonüüm-sena võib kirjutada kõike, mida sülg suhu toob. Üks osa inimestest usub kindlalt, et just need asjaolud julgustavad seelikukandjaid kõvahäälselt välja ütlema seniseid tabusõnu. Seda, kas vabameelsena kasvanud põlvkond võib Vilbre-Sauteri filmi “Armas tuss” sarnaselt ka vanurieas vägisõnu pilduda, ei julge ükski intervjueeritav ennustada.
“Mina ei oska seda tegelikkuses ette kujutada,” arvab “Armsas tussis” lõdva kõnepruugiga rasedat vanaprouat mänginud Herta Elviste. “Intiimsete kehaosade nimetused on pühad, sest need on seotud elu algusega. Mind isiklikult hirmutab, et taolised sõnad muutuvad üha iseenesest mõistetavamaks, justkui sidesõnadeks.”
Von Krahli teatri kõmulises lavastuses “Connecting people” rohkelt v-tähega sõnu kasutav näitleja Liina Vahtrik peab probleemi ülepaisutatuks. Tal on sügavalt kahju kõigist inimestest, kes näevad naiste vägisõnade pruukimises minestama panevat õudust. Kõik oleneb ikkagi kontekstist, sest ka ilusas armastuslüürikas on asju nende õigete nimedega nimetatud. Vägisõnade kasutamine peaks inimesele kaudselt väge juurde andma. Ropendamisega on tegemist ikkagi siis, kui normaalse ja ilusaga seotud sõnu öeldakse põlastava või vihkava alltekstiga.
IMETLUSVÄÄRSED KANGED NAISED. “Kellegi v... saatmine peaks iseenesest hea soov olema,” naerab Liina Vahtrik. “Tegelikult teab iga normaalne naine, millal suud kinni hoida. Vastiku inimese suust kõlab kõik vastikult, meeldiva inimese puhul ei tundu miski vastik.”
Vahtriku kolleeg, Von Krahli teatri näitleja Tiina Tauraite lisab eelneva jutu kohta, et tema ei usu, justkui hakkaksid tulevikus vanatädid ropendama. Noored naised saavad ükspäev emadeks ning vaevalt nad oma võsukestele roppe sõnu õpetavad või nende pruukimise heaks kiidavad. Tauraite tunnistab, et mõnikord ütleb temagi üsna räigelt ning see ehmatab, sest üldiselt talle rasked sõnad ei meeldi. Veidi järele mõelnud, tõdeb noor näitleja, et tegelikult ei lahmi ega loobi naised roppusi niisama kergelt üle huulte. Asju nimetatakse nende õigete nimedega ikkagi siis, kui enam kuidagi teisiti ei saa või muid sobivamaid sõnu pole.
