Oliver Reed – näitleja, joodik ja üliinimene
Hämmastav, et sellise elustiili juures oli ta surmatunnini tugev nagu härg ja suutis teha näitlejana töid, mis iial ei unune.
Oliver Reed alustas näitlemist, sest kuulis, kuidas joomakaaslased kiitlesid filmistatistidena teenitud hõlpsa rahaga. Tema karjäär algas legendaarse prügifilmistuudio Hammer toodetes, millest kuulsaimad on Terence Fisheri “The Two Faces of Dr. Jekyll”, Freddie Francise “Paranoiac” ja Joseph Losey “The Damned”.
James Deani ja Marlon Brandot imetlev noor vihane mees jäi peagi silma igasugu imelikke filme tegevatele reissööridele. Oliver Reedi hakkasid kutsuma oma filmidesse sellised kultuslavastajad nagu David Cronenberg ja Ken Russell. Viljakas oli Reedi koostöö peamiselt teravaid vägivallafilme vorpiva Michael Winneriga, kellega teda sidus ka ühine alkoholi- ja skandaalitsemise kirg. Nende koostöös valminud satiiril “I’ll Never Forget What’s is Name” on au olla esimene Inglise film, milles kasutati väljendit “fuck”.
Saatanlik filmiorgia
Reedi karjääri skandaalseim film on kindlasti Ken Russelli lavastatud “The Devils” (1971), kus ta kehastab preester Grandier’d, kes jäi 17. sajandi Prantsusmaal nõiajahi hammasrataste vahele. Satanistliku nunnaorgia stseeni jaoks palgatud naised läksid hoogu ja vägistasid filmi jaoks tehtud püstise fallosega Jeesuse kuju nii agaralt, et viimase meheuhkus lõpuks ära murdus. Grandier’d piinati ja lõpuks põletati. Filmi esilinastusele Venezia festvalil tuli nii suur rahvamass, et päästmaks kino segipeksmisest, otsustati korraldada mitu lisaseanssi.
Tõsimeelsed kriitikud tegid “The Devils’i” arvustustes tümaks, kuid Itaalia pornotööstus hindas Reedi tööd kõrgima tunnustuse – Hõbemaskiga. Inglismaal pääses “The Devils” kinodesse alles pärast seda, kui kohalikud filmivägistajad olid sealt eemaldanud ohtralt roppe sõnu, onaneerimisstseenid ja Jeesuse kuju seksuaalse ahistamise. Ameerikas lasti teos ekraanidele XXX piiranguga. Soomes blokeeriti filmi esitamine kõrgeima kohtuotsusega ning seda pole suudetud tühistada tänaseni.
Loomingulise tegevuse kõrvalt elas Reed elu, millest saaks kindlasti suurepärase filmi vändata. Hammeri-perioodil mängis ta ööklubis The Crazy Elephant Draculat ja ähvardas kaaspidutsejail kihvad kaela lüüa. Seepeale suruti talle klaas näkku puruks nii, et läbi põse tunginud killud vigastasid ka keelt. Intsident oleks võinud hõlpsalt jätta filmimaailma ilma ühest 20. sajandi omapärasemast näitlejast.
Hiljem, pärast Ken Russelli filmi “Women in Love”, kus Reed koos Alan Batesiga pidas maha kuulsa alastimaadluse stseeni, innustus näitleja oma mehelike võlude demonstreerimisest. Ta lasi peenisele kotka küüsi kujutava pildi tätoveerida ning hakkas selle näitamisega tüütama stjuardesse ja naiskolleege.
Kariibi saartel oleks see talle peaaegu elu maksnud, kuna kohalikud pidasid tätoveeringut halvaks voodoo sümboliks. Reed pidi oma naha päästmiseks hotelliaknast välja hüppama.
Skandaalimeister
1974. a ujus Reed alasti ühe Madridi hotelli kalaakvaariumis ning siirdus seejärel koos 36 alasti ragbimängijaga linna peale hommikusörki tegema. Seltskond oli eelnenud öö jooksul rindu tõmmanud 60 gallonit õlut, 32 pudelit viskit, 17 pudelit dzhinni, neli kasti veini ja ühe shampanja.
70ndate alguses läks Reed lahku oma esimesest abikaasast, modell Kate Byrne’ist, kellega tal on poeg Mark. Kui naine nõudis ühise vara jagamist, tõi Reed mootorsae ja lõikas kõik majas leiduvad esemed pooleks.
Sugulashinge leidis Reed rockbändi The Who trummaris Keith Moonis. Mehed sõbrunesid muusikali “Tommy” võtetel, mille jällegi lavastas Ken Russell. Reed ja Moon tegid valmis kuulsa koduvideo, millel nad umbjoobes viibides esitavad Shakespeare’i loomingut ja jandivad Mooni poolt kaasa võetud Rootsi tibidega. Semud korraldasid Reedi vennale Davidile Los Angelese luksushotellis Beverly Wilshire sünnipäevapeo, mis lõppes sellega, et Moon peksis tooliga sodiks kalli laelühtri ning kiskus kahvliga tapeedid maha. Moon ei piirdunud ainult alkoholi kuritarvitamisega, vaid lisas sellele ka ohtralt narkotsi. Pole ime, et ta peagi oma otsa leidis.
Reed jätkas alkoholi ja pubikakluste keerises. Üks tõsisemaid intsidente järgnes, kui ta noris purjuspäi tüli kõigi aegade viletsama Bondi-kehastaja George Lazenbyga ning viimaselt saadud keretäis viis ta mõneks ajaks haiglaravile.
Järgnes mahlakas talkshow-külastus, mispeale mitmed telekanalid kuulutasid Reedi persona non grataks. Nimelt jõi ta enne esinemist ohtralt veini, kimas stuudio ja kempsu vahet, suudles vägisi feministist lesbit ja teatas otsesaates, et kui talle kohe herneputru ei anta, paneb ta oma tilli lauale. Lõpuks kukkus Reed üle stuudiosohva ja jäi selle taha magama.
500 janust leinajat
2. mail 1999 juhtus see, mida juba aastakümneid ennustati. Oliver Reed pidutses end surnuks. 61aastane mees sai südameataki ühes Malta baaris, kus ta koos oma kolmanda naise Josephine’iga õhtut veetis. Mees jõi reipalt õlut ja organiseeris käesurumisvõistlused, mille käigus väänas käe maha viiel noorel merejalaväelasel. Võidu uhtis ta alla pudeli rummiga, mis jäigi vägilasele viimaseks – Reed suri teel haiglasse. Viimane tühjendatud pudel on baaris tänaseni aukohal ning tema ustavad fännid korraldavad selle reliikvia nägemiseks tõelisi ristiretki.
Oliver Reedi surnukeha viidi Iirimaale Churchtowni ja maeti tema lemmikpubi O’Brieni tagaõuele. 500 janust matuselist imes pubi Guinnessi-vaadid tilgatumaks veel enne matusetseremoonia algust. Pärast Reedi muldasängitamist toodi lähimast linnast viie veoautoga porterit juurde ning läbu käis järgmise päeva õhtuni. Hauda pandi kadunukesele kaasa pudel lemmikõlut ja pooleliitrine toop. Mälestusjutluses nimetas preester teda “ülevoolava peekriga meheks”. Toimus matus, mille peale Reed teisest ilmast tunnustavalt noogutada võis. Ühtlasi oli see ka ainus õige viis saata ära mees, kes on öelnud, et kahetseb elus vaid kahte asja: “Seda, et ma ei ole joonud tühjaks kogu maailma pubisid ning maganud kõikide naistega.”
Ka Oliver Reedi viimane näitlejatöö tõotab kujuneda tähelepanuväärseks. Nimelt kehastas ta Ridley Scotti uues ja eelinfo kohaselt võimsas action-spektaaklis “The Gladiator” karmikäelist gladiaatorite treenerit Proximot. Kuna Reed viskas kargu põõsasse enne töö lõpuleviimist, tabas teda Brandon Lee saatus. Nimelt lihviti tolle näitlejasooritus lõpuni digitaalsel teel. “The Gladiator” jõuab Ameerika kinodesse mais ning meile suve lõpupoole.
Alar NIINEVÄLI
