Stalin, koht: Eestis levinud loomaviha põhjused
Elatist teeniv lihunik on tapja, kuid mitte mõrvar. Samuti metsavaht või kütt. Mõistlik jahipidamine aitab terve olla enamikul loomadest. Lihunikutöö või küttimine aitab elus ja terve püsida inimesel. Ainult valdav enamik taimi valmistab toidu ise. Selle on nii seadnud loodus.
Looduse karm seadus on, et haige või erandliku looma tõttu ei tohi liigikaaslased hukkuda. Teatud piirides on see liiki indiviidile eelistav seadus ülekantav ka kultuuri. Aga inimene kultuuris on keskkonna säilimise tingimustest endale aru andev olend. Seepärast on loomade tahtlik tapmine, mille eesmärgiks ei ole loomade ja lõppkokkuvõttes looduse kaitsmine, mõrv.
Inimese kui kultuuri kandja kahemõttelist asendit looduses näitab piinamine. Loom ei saa olla piinaja. Kui hüäänid veel jooksvat antiloopi söövad, ei ole neil soovi piinata: ajendiks on enesesäilitamine. Piinamine on puhtalt inimühiskonna leiutis. Kui andmeid ei ole loota, on piinamine võimu demonstreerimise viis, mille puhul elusolend muudetakse asjaks.
Võimu demonstreerimine
Kui loom meie kõrval muudetakse näitusel või televisioonis inimatribuutikaga eksponaadiks, et see narrimängimisega toodaks lõbu, on ta sisuliselt asi. Videomängus saab end jumaluse positsiooni asetanud inimene karistamatult objekte maha tappa, ilma et tajuks ohvrite valu ja hukkumist. Sama on massihävitusrelvade juhtidega aparaatide taga. Loomobjektide eksponeerimine võitlema ässitamise eesmärgil on kauplemine asjastatud sadismiga.
Asjastamine on osatunnus kuritegevuses, mis võib muunduda riiklikuks nagu Saksamaal ja Venemaal. Piisav inimeste hulk läks kaasa müüdiga, et oma (väidetavalt ühiskonna) heaolu nimel võib teised elusolendid asjastada. Inimene sinu kõrval muutus objektiks. Inimese käsitlemine objektina muutus ideoloogiaks. Nagu näitas varblaste massiline hävitamine Hiinas, võib see ideoloogia laieneda kogu keskkonnale ja tabada hävitavalt ühiskonda ennast. Ja mitte ainult Hiinas.
Eelmise aasta lõpul riputas üks noorukite punt internetti loomade tapmisviiside tabeli, mis oli meetodilt raamatupidajalik ja hoiakult gestaapolik-enkavedeelik. See on näide, kuidas kannatusest võõrandunu püüab leida teisi omasuguseid.
Üleüldised tapatalgud?
Vägivald on kõige käepärasem enesepettus, et olukordi lahendatuks pidada. Politsei täpsuseta laskurid tulistavadki üha kergemini. Igaks juhuks. Nii nagu kord üks jahimees tulistas oma arvates liikuvat looma ja laskis maha lapse. Politseinik haavab looma. Nii on tõenäosus, et julmusest metsistuv loom inimest ründab, omakorda suurem. Ja jälle on loom süüdi ja tuleb veel kindlamini maha tappa! Meedias on juba räägitudki metsistunud koerakarjadest. Kas asi piirdub küsimusega loomakaitsest või tuleks tegelda inimesekaitsega?
Igaks juhuks tapmine, arvatava vaenlase kõikjalt otsimine, vastase kunstlik loomine ja piiramatu tahtevald ilmestavad totalitaarsust. Ükski demokraatia ei ole potentsiaalse totalitarismi ivakesest täiesti vaba. Kui mujal ei saa, siis hakkab see idanema kas või loomavaenus. Ja koera probleem seisnebki nimelt ühiskonna mentaliteedis, aga mitte iseendast koerte loomuses või olemasolus, nagu ajakirjanduse põhjal võiks arvata. Meedia on loomade käsitlemisel võtnud sageli kahemõttelise hoiaku nagu piinamise pealtvaataja.
Inimvaenulikkuse ees silmad sulgenud enesepettuse mehhanism töötab meedias suurepäraselt, suurendades ühtlasi väljaande või serveri populaarsust. Kes loeb Delfist väidetava koerapuremise kommentaare, leiab palju pimedat viha ja vihkamist. "Ma võtaks lausa kuulipilduja ja mõnuga ketraks, kuni toru suitseb," pasundab üks subjekt. Suurelt jaolt ongi tegu otseste soovide ja soovitustega, mille eesmärk on seadusetu vägivald, sealhulgas üleskutsed ka koeraomanike tagakiusamiseks.
Loomakaitseühingul ei tule siis lihtsalt loomi kaitsta, vaid ta peab andma endale selgesti aru, et tuleb toimida agressiivses ühiskonnas. Kas on lähedal aeg, mil linnas on loomasõber samasuguses olukorras nagu metsas looduskaitsja, kes katsub relvastatud salakütti korrale kutsuda? Kas nii agressiivses ühiskonnas on üldse mõeldav loomakaitse, mis ei ole eraldi professionaalne ametkond vaieldamatute õigustega, mille tagab seadus?
Kolmkümmend aastat tagasi hakati täheldama koerahammustuste arvu järsku suurenemist kogu maailmas. Eestis oli 1999. aastal 3200 hammustamist, mullu 9 kuu jooksul üle tuhande. Aga ka teised loomad hammustavad! Nakatage loom teatud haigustesse, ja ta hammustab! Käige süütu hamstriga või kassiga halvasti ümber ja ta hammustab. Kas kõik purejad tuleks siis maha tappa?
Kujutlegem. Reguleeritud riik: loomarelikte näeb üksnes loomaaedades ja koertevõitlustest saadavast tulust läheb osa kultuuri toetuseks. End kindlasti "kultuurriigiks" tituleeriv rezhiim on lasknud metsloomadel hävineda ja piinab koduloomi inimeste hüvanguks. Või anarhia: meie ise demokraatialoosungitega suul ja püssidega käes tänavatel korda loomas. Püssimehed hakkavad igal juhul paljakäsi loosungihüüdjaile dikteerima, kuidas käituda.
Internetist ja ajakirjandusest jääb mulje, et antiutoopia on (justkui inimeste kaitseks välja astuvate) suupruukijate unistus. Äris või poliitikas "veel ikka aeg-ajalt kohati esinev" seadusetuse ja moraalituse loogika võetakse eeskujuks. Kujutletakse, et õilsate loosungite varjus saab seadusetuse levitamisega vähemalt loomade elus luua korra.
Vägivald algab inimesest
Loomadega suhtlemise kultuuri on asendanud norm. Norm on see, et loom on peremehe tarvis. Peremees võib looma kauaks üksi jätta. Teda võib lüüa, sest see on lihtsam kui kasvatada või püüda õpetada. Toiduta jätmine seepärast, et endalgi süüa ei ole, on sagedane. Sellest on piinamiseni väike samm, sest üksijätmine, löömine või toiduta jätmine on piinamine selle algelisel kujul. Rääkimata verbaalsest või kostümeerimisega narrimisest.
Normiks muutnud vägivald saab alguse sellestki, kas loomadel on nimed või mitte. Looduses ei ole loomadel nimesid, sest nad elavad oma keskkonnas. Inimkeskkonnas on lehmadel mõnigi kord numbrid peale maalitud ja perenaise pandud hellitusnimi puudub. Koertele võib nimeks panna Hitler või Stalin. Iva, millest kõik alguse saab, peitub meis enestes, igaühes.
Ei tuleks imestada, kui inimesed ise ükskord jälle oma üleskutsete, oma mõtteviisi tõttu tõsiselt kannatavad: võib-olla keskkonna, võib-olla inimeste käe läbi. Kui inimene hüüab koerale "Hitler, kõrval!" või "Stalin, koht!", saavutatakse täpselt samasugune efekt nagu totalitarismis. Hüüatus on ju kahemõtteline. Kas kätkeb selles kriitiline suhtumine totalitaarsusesse või alateadlik soov, et totalitaarsus oleks?
Kalle Kurg
