Eile kahe aasta eest tegi Dembel oma viimase ringi, kuni halvatus ta jalult niitis. Päev hiljem, ehk siis täna kaks aastat tagasi, vabastas arst ta piinadest ja aitas jahimaadele. Demblit leinas kogu rannaküla.

Mõned aastad varem oli Dembel ka väga vilets. Kohaletulnud loomaarst aga keeldus süstimast. Ütles, et võib magama panna ükskõik kelle, mitte seda koera. Ja koer paraneski.

PÕGENES AUTOST. Kui vene piirivalve kümne aasta eest Rutjalt lahkus, võeti autosse kaasa ka punaväelaste neljajalgne vara – Dembliks-Djomaks-Djomkiniks-Dunaiks hüütud koer. Vaevalt sai autonina ida poole pööratud, kui Dembel maha hüppas ja tagasi kordonisse putkas. Selleks, et valvata piiri ja mahajäetud kordonit. Iga päev kuni surmani.

Et Dembel ei kuulunud kellelegi, kuulus ta kõigile. Ta oli kogu küla koer. Kõige enam tegelesid temaga siiski Rutja kordoni valvurid. Demblist räägitakse lugusid. Külas meenutatakse, kuidas võrke pannud kalamees jättis oma kummiriided põõsa alla vedelema, et hommikul neile järele minna. Hiljem selgunud, et öö otsa kadunud olnud Dembel valvas kõik see aeg metsas mehe vara.

Kord aga tulnud punaväelastel mõte tõukoertega äri teha. Vaadatud välja üks tõupuhas ja vinge kangelasemast koer ja toodud kordonisse elama. Hoitud teist hoolega, et keegi kogemata ligi ei pääseks ja väärt sugu ära ei rikuks.

ARMASTAS MUNDRIT. Kui kangelasemal parajad päevad kätte jõudnud, eskorditud ta valve all ühe kaugel asuva puhtatõulise kangelasisa juurde, et loomakesed omavahel sugu teeks ja neid palju saaks. Siis oodanud piirivalvurid kangelasema tiinusetunnid ära, et seista korraga silmitsi kohutava tõsiasjaga: kuuest ilmaletulnud kutsikast neli olid otsekui Dembli suust kukkunud. Kõik vuntsidega.

Teinekord otsiti Demblit pool päeva, ei kippu ega kõppu. Pruukis aga vaid mõnel mundrikandjal külla ilmuda, kui koer oli kõpsti kohal. Ja nägi eriliselt reibas välja. Püüdis oma radikuliidist vaevatud jalgadel korralikult mundrikandja kõrval astuda.

SÕBER KÄIB HAUAL. Tihti müttas koos Dembliga kordonis ka naabruses asuva talu koer, tänaseks 10-aastane Torri. Kui Dembel suri, võttis Torri ta töö üle. Lihtsalt niisama, ilma käsu ja õpetamiseta. Sest keegi peab ju piiri valvama. Ja Torri käibki nüüd iga päev kordoniveere läbi, heidab pilgu ka kunagisele piiriribale, mis rohu seest enam hästi nähtav pole. Siis istub Torri hetkeks oma sõbra hauale.

Matuste järel istutati Dembli hauale vahtrapuu. Siis aga tekkinud külarahval mõte kivi panna. Pilt kivisse raiumiseks leiti Eesti Päevalehest. Ning nii oligi ühel päeval Dembel- Djomkini haual kohalik rannakivi, millel nimi, kiri “Piiril surmani” ja vuntsiline nägu.

Dembli monumendiga haud asub endise kordoni aia veeres. Praegu tegutseb seal Rutja noortelaager, andes puhkusevõimalusi Vinni valla lastele. Esimene käik, mille uus vahetus kohalesaabunud lapsi ette võtab, viib Dembli hauale. Legend koera haruldasest paigatruudusest elab Virumaa rannakülades edasi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid