“Teooriast on õlle tegemisel kõige olulisem toormaterjalide tundmine, ensümaatiline (en-süüm on keemilisi reaktsioone mõjutav valk – toim.) protsess ja meskimine,” räägib Tarmo. Tarmo sõnul õppis ta seda küll ülikoolis, kuid praktilise kogemuse käigus omandatavad teadmised lugevat tootmise seisukohalt siiski rohkem.

Kaheksat klaasi korraga ei joo. Tarmo sõnade kohaselt on inimeste maitsed väga erinevad ja seetõttu ei ole ka võimalik valmistada nn. ideaalse koostisega õlut. “Sugulased vahel küsivad küll, et ütle nüüd sina, milline on see kõige parem õlu. Üritan siis ikka neutraalseks jääda. Ei ole minu asi ette kirjutama hakata, millist õlut inimene jooma peaks,” räägib Tarmo.

Kui Tarmolt uurin, kas tänu tehases töötamisele ei teki kiusatust iga päev õlut juua, raputab ta pead. “Tavaliselt on ikka lepingus selline punkt, mis keelab tööl õlut tarbida. Kuigi jah, minul tuleb iga kahe nädala tagant järgmised kaks nädalat jutti iga päev degusteerimistel osaleda,” seletab ta. Tarmo sõnul degusteerib üks inimene korraga kuni kaheksast erinevast klaasist. Neid kõiki ta siiski korraga tühjaks ei joo. Ilmselt oleks siis töökohustuste täitmine ka tunduvalt raskendatud.

Kogu protsess range hügieenikontrolli all. Tehases ringi tehes siseneme me kõige alguses ruumi, mis oma olemuselt sarnaneb ufolaevaga. Keset ruumi on suured vasest vaadid ja inimesed klaasi taga nuppe vajutamas. Käime läbi veel mitmedki saalid, ümarate robotite taolisi metallist anumaid, kus õlu sees mullitab, on hulganisti mujalgi. Ekskursiooni jooksul seletab Tarmo lahti kogu õlletootmise protsessi.