Liikluseeskiri jätab jalgratturid linnas hätta
Kõik on kena ja tore, probleemid algavad siis, kui selline jalgrattatee ristub autoteega. Ja kuna jalgrattaga sõitmiseks pole vaja autojuhilube, ei pruugi rattur eriti ka reegleid tunda, mis muudab segaduse veelgi suuremaks.
SÕIDUJÄRJEKORD SÕLTUB SUUNAST. Probleem tekib sellest, et pildil kujutatud ristmikul on autodel ja ka ratturil kaks erinevat võimalust: kord tuleb teistele liiklejatele teed anda, teinekord jälle ei pea teed andma.
Auto 1 tahab pöörata paremale. Ja igal juhul peab ta ületuskohal olevad käijad ja jalgrattateel olevad ratturid ning ka mopeedijuhid läbi laskma (LE § 155). Kuid auto 1 juht alati ei tea, ei näe, et ülekäigurada on ka jalgrattatee.
Auto 2 aga vastupidi, ei pea ristmikule sõites ratturile teed andma! LE § 235 ütleb, et kui jalgrattatee ristub autoteega, peab rattur andma teed autoteel liiklejale. Kuid auto 2 peab ristmikule lähenedes igal juhul teed andma ülekäigurajal olevale käijale.
Jalgratturid tihti seda ei tea ja kihutavad üle sõidutee jalakäijatele mõeldud ületuskohal. Vabaduse puiesteel on üritatud ohtu vältida sellega, et enne autoteega ristumist on ratturile pandud jalgrattatee lõppemise märk. Aga kes rattureist sellest hoolib!
RATTUR PEAB AUTOTEE ÜLETAMA JALA. Jalgrattur teatavasti ei tohiks ülekäigurajal sõita, vaid peaks selle ületama ratast käekõrval lükates. Aga see on ebamugav.
Juhid kurdavad, et eriti hull olevat asi Rohuneeme teel ja Kakumäel, kus ülekäigurajal kihutavad ratturid kimbutavad kõrvalteelt ristmikule sõitvaid autosid.
Paljudele ülekäiguraja märkidele on alla pandud märk ”Ristuv jalgrattatee”, selle otstarve aga on liiklejale sageli arusaamatu.
Märk viitab, et ülekäigurada on ühtlasi ka jalgratturitele ja mopeedijuhtidele sõidutee ületamise koht. Kuid see ei anna neile sõidukijuhtidele vähimatki eelist autode suhtes.
