Kes ütles, et metsas seeni ei ole?
Enamik eestlasi toob metsast koju põhiliselt pilvikuid, riisikaid, kukeseeni ning parimal juhul ka puravikke.
Selleks, et seeneriik paistaks sama huvitav kui Tallinnfilmi multikas operaator Kõpsile, siis kutsume metsa kaasa Tallinna Botaanikaaia botaaniku, sambliku-uurija Taimi Piini, kes on aastaid seenenäituse korraldamisel osalenud.
Teine võimalus on mõistagi endale koju seenepakud muretseda ning hakata koduõues seeni korjama. Eestis on näiteks austerservikupakkude ostmine-müümine muutunud järjest popimaks. Samas ei saa miski heade metsaseente maitse vastu.
Ükski aasta pole täiesti ilma seenteta. Isegi tänavu sügisel, septembri teisel nädalavahetusel, toimus botaanikaaias põuasuve järel seenenäitus, kuhu kokku saadi 59 liiki seeni.
“Sellist aastat, kus seenenäitus oleks ära jäänud, polegi olnud,” sõnavad botaanikud. “Vahel oleme isegi Saaremaal seentel järel käinud, arvatavasti võib sellelgi sügisel (väike)saartel kõvasti seeni olla, sest seal on kauem soe.”
Seenenäitusele on neile toodud määramiseks isegi marineeritud seeni, rääkimata sellest, et ülimürgiseid rohelisi kärbseseeni on kasepilvikute pähe toodud. Seeneuurijad soovitavad korjata ja süüa ikkagi neid, mida kindlalt tuntakse. Näitused mõjuvad küll harivalt, aga kui kindel ei ole, tasub võõras seen metsa jätta.
Päikseline sügishommik on nagu loodud metsas käimiseks. Seda enam, et igalt poolt saab kuiva jalaga läbi. Pisut eemal vilksatavad teisedki seenelised - kaks vene mammit, kes metsa tuleku puhuks on tundmatuseni maskeerinud. Üks pearäti ning seljakotiga ja teine millegi mesilasvõrgu-laadse ning plastämbriga.
Esimene seen on laia jalaga nagu pirn ning ebamäärast hallikat värvi. Botaanik ja seenetundja Õie Jaagomäe, kes on botaanikaaia seenenäitusi korraldanud 35 aastat, määrab teisel päevapoolel selle leiu nuijalg-lehtrikuks.
Mitte küll jalustniitvalt heaks, kuid siiski söödavaks seeneks. “Tema kohta võib öelda, et maitse üle ei vaielda, tal on selline imalmagus maitse,” sõnab määraja. Nuijalg-lehtrikuid paistab kasvavat tervete pesakondade kaupa.
Pilvikute aeg hakkab ümber saama. “Mõnedele seentele meeldib külmaga ehmatamine, näiteks teine väga hea udulehtrik ilmub just seejärel välja,” leiavad naised. Seenenäitusel eksponeeris botaanikaaed ka siitaki-seeni, mida Hiinas kasvatatakse. Piini sõnul hiinlased isegi peksid puupakke, et siitaki-seened märkaksid neis kasvama hakata.
Järgmisena täidavad korvi mõned täiesti tuntud pilvikud. Kõige levinum söögiseen Eestis ilmub mõnel aastal välja juba pärast jaanipäeva, nüüd hakkab tema aeg ümber saama.
Meie leitud pilvikuid on terve peotäis, kõik pisikesed ning igaüks ise värvi. Pilvik ongi ju meie metsade üks värvikirevamaid seeni, mis võib varieeruda bordoopunasest roheliseni. Ehkki arstist seeneuurija Tõnis Leisneri raamatus “Eesti pilvikud” on esitatud 39 liiki, on neid nüüd määratud 50-60 liiki. Meie seenekorvi satub viit liiki pilvikuid.
Jaagomäe sõnul jagunevad pilvikud mahedateks, mida pole tarvis kupatada, ning kibedateks, mida peab kupatama. “Kuna pilvik on värvimuutlik nagu kameeleon, siis algaja seenehuviline peaks neid kõiki ikkagi määramise asemel kupatama,” lausub ta.
Head seened kännumamplid ja liimikud. Järgmisena satuvad korvi mitmed pealt limased seened, millel on puravikulaadselt jäme jalg, mis lõigates värvub erekollaseks. Sujuvalt määratakse see seen pihkaseks liimikuks ning kõrval olevad tumedamad suguvennad männiliimikuteks. Neid kasvab sedavõrd palju, et julgelt pool korvi võiks liimikuid täis laduda.
“Need on nii head söögiseened, et need võib kohe pannile lüüa,” ütlevad seeneuurijad. Liimikuid kasvabki Eestis kolme liiki ning kõik on head söögiseened. Lisaks eelmainitutele võib leida ka roosaliimikut.
Väikese jalutuskäigu järel jõuame mõnusalt samblases metsas tõelisse kännuseente paradiisi. Esimesed silmatorkavad kännuseened on kännumamplid, mis värvilt ja olemuselt meenutavad kõige enam kuldset ja kakaoga üle puistatud tiramisut, millel on peenike jalg ja rõngaskrae.
Seenetundjad nimetavad suisa korvikaupa kasvavaid kännumampleid parimateks kännuseenteks, mida võib samuti kupatamata pannile lüüa. Küll aga tasuks seenekorvi laduda ainult seenekübarad, sest jalad on söömiseks sitkevõitu.
Seened, mis on ümber nimetatud mürgiseks. Suur oli 80-aastase härrasmehe üllatus, kes seenenäitusele tulles sai teada, et tavavahelik, mida Eestiski on küllalt usinasti korjatud, on uuemates seeneraamatutes suisa mürgiseeneks tunnistatud. “Mina olen seda terve elu söönud ja söön edasi,” ütles vanahärra visalt.
Kuna meie leidsime metsast lausa kilokaupa tavavahelikke, siis tasuks meelde tuletada neile, kes 60-ndate aastate seenemäärajat kasutavad, et see seal väheväärtuslikuks söögiseeneks tunnistatu kannab nüüd üht mürgist risti.
“Eks kõiki seeni uuritakse järjest enam ning tavavaheliku puhul on leitud, et see sisaldab aineid, mis kahjustavad inimese immuunsüsteemi,” lausuvad seeneuurijad. “Inimesed on erinevad ning ka seened avaldavad neile erinevat mõju.”
“Sooriisikaga on täpselt sama lugu,” tõstavad seeneuurijad ühe Eestis nii armastatud riisikatest korvist välja. “Seni on seda Eestis korjatud, nüüd nimetatakse mürgiseks, sest sellest on mürgistusi saadud. Nüüdsest on teada, et sooriisikas on jäädavalt mürgine ka pärast kupatamist.”
Biokeemilised uuringud on viinud mürgiste või mittesöödavate seente valda ka tõmmuriisika, mis pidi sisaldama vähki tekitavaid aineid. See on samuti aastaid Eestis armastatud söögiseen olnud.
Armas riisikas, kohtan sind esimest korda. Riisikaid ehk piimaga seeni on eestlased korjanud vaaremade ajast peale. Meilgi õnnestus Pääsküla metsast lühikese jalutuskäigu jooksul leida tõmmuriisikaid, männiriisikaid, väävelriisikaid, sooriisikaid, helepunast riisikat.
“Eestis on riisikaid 70-80 liiki, enamik neist nõuab enne söömist kupatamist, kupatamist ei nõua üksnes
kuuseriisikas (millest tuleb rohelist mahla) ning porgandriisikas (millest tuleb orani mahla),” õpetavad naised. Samas näiteks oranĻ veririisikas, millest tuleb punast mahla, on sageli mürgiseeneks arvatud ja botaanikaaeda näitama toodud.
Üllataval kombel on nina samblast välja pistnud mitmedki männiriisikad, mille nösplistest nuppudest ei tüdine seenelised kunagi ära.
Teine armas seenekobar ilmub järgmisel kännul välja. Sellest võiks julgelt mitu seltskonda söönuks saada. Seeneuurijad määravad selle pruuniks kobarheinikuks ning tunnistavad täiesti söödavaks.
Heinikud (välja ilmuvad ka mittesöödavad pruun heinik ja valge heinik) on samuti seenekorjajatele vähe tuntud seeneperekond, kus on häid söögiseeni, mittesöödavaid ja ka mürgiseid seeni.
Hobu- ja triibuline heinik on meie parimate söögiseente kirjas ning triibuline heinik on korduvalt tulnud esikohale seente degusteerimisel. Need kaks liiki ei vaja ka kupatamist. Heinikud on hilissügisesed seened ning neid leidub kuni novembrini.
Kärbseseened ja kooslused. Punaseid kärbseeni kohtab Pääsküla metsa all mitmeid. Ühel neist on vihm täpid maha uhtunud ning rohukõrtest ehtne pentagramm peale tekkinud.
“See on rõngata kärbseseen, mida inimesed võivad eksikombel ka pilviku või muu söögiseene pähe korjata, aga siin aitab mürgiseent määrata seenejala ümber olev tupp,” lausuvad naised.
“Ega kõiki seeni ühest metsast korjata õnnestugi,” seletab Taimi Piin. “Seened valivad kasvamiseks taimekooslusi. Kui öökülma ei tule, siis võib tänavu küll seeni saada. Seeneaasta ei ole hea, aga seenetundja tühja korviga metsast välja ei tule.”
Toimetuses pistavad kõik kadedad kolleegid nina joonelt seenekorvi ning veavad pettunult eemale. Pilvikud ja puravikud jäid sel korral korjamata.
