Isa - nagu ilmasammas
Seda päeva tagantjärele meenutades ilmub Peebu silmadesse muhe naeratus, ta haarab elutoas ringi roomava aasta ja viiekuuse Pärtli sülle ja ütleb hellalt: “Aga minu väike käbi vaatas mulle juba esimesel päeval eriti arukate silmadega otsa.”
Pärast pilkude vahetamist läks aga kiireks, 1480 g kaalunud ja 42 cm pikk vastsündinu sõidutati edasi Lastehaigla reanimatsiooniosakonda. Poisipõnn lamas mitu nädalat raskes seisundis hingamisaparaadi all kuvöösis. Arstid teatasid vanematele keerutamata, et nemad ei anna edasiseks mingit lootust. Pärtli vanemad jäid kangekaelselt paremat uskuma, kuigi kogu rasedus oli kulgenud keeruliselt.
Ema Epp (31) viidi pärast keisrilõiget kriitilises seisus intensiivosakonda ning esimesel nädalal käis pisipoega kolme tunni kaupa läbi klaasi vaatamas vaid isa. Kuu hiljem, kui laps pääses kuvöösist tavapalatisse, võttis Peep palgata puhkuse ja tuli nõrga tervisega emale appi.
“Kui valida on töö ja pere vahel, siis otsustan alati viimase kasuks,” tunnistab reklaamifirmas projektijuhina töötav mees Eesti oludes üsna tavatut põhimõtet. “Epp oli Pärtli sünni järel nii kehvas seisus, et ei saanud üksi lapse eest hoolitseda. Haigla personali poolt oli minu liitumine perega suur vastutulek. Olin valmis ka selleks, et taolist sammu ei mõisteta tööl ning kaotan seetõttu oma ametikoha. Õnneks olid kolleegid mõistvad.”
Elu pahupool jäetakse varju. Peep pole rahul, et Eestis jäädakse emade- ja isadepäevast rääkides liiga sageli klantspildi tasemele. Elu pahupoole ees pigistatakse silmad kinni. Väikese Pärtli isa šokeeris näiteks seegi, kui drastiliselt halvas seisus on kõik need haiglad, kuhu meestel reeglina asja pole. Euroremont ja idüll piirdub sünnitusjärgse perepalatiga. Kui asi läheb raseduse säilitamise või intensiivraviosakonda, siis on isad pildilt kadunud ning järele jäänud vaid nõukogudeaegne olmepõrgu.
Ka õnnitlejad on hästi läinud sünnituse järel kohe lilledega kohal, kui aga midagi õnnetut juhtub, jäetakse sind ehmunult omapäi oma taagaga.
“Meie esimene laps, tüdruk, suri kaheksandal raseduskuul,” meenutab Peep. “Epul tekkis äge rasedustoksikoos. Kahjuks ei osanud paljud ümbritsevad juhtunusse kuidagi suhtuda. Patsutati võltsreipusega õlale, räägiti sellest, et oleme alles noored, elu läheb edasi, saame kaotusest üle, sest see on tühiasi. Oleksin tahtnud karjuda, et kuidas te siis aru ei saa – meil suri ju äsja laps. See lein ei lähe kunagi mööda.”
Kaotuse läbi elanud Ehasalud püüavad ise lähedasi taolises situatsioonis paremini mõista ja toetada. “Pärast esimese lapse kaotust oli meil mitu aastat emade- ja isadepäeval valus tunne,” räägivad Ehasalud. “Kas me siis ikkagi oleme ema ja isa või mitte? Enda meelest ja oma lahkunud lapse jaoks ikka oled, kuigi see teiste jaoks nii välja ei paista.” See on surnud laste vanematele väga oluline kinnitus, et ka nemad on vanemad.
Peebu meelest on kogu isadepäevaga seonduv temaatika veidike nihkes. Jääb selgusetuks, millist isakuju ülistatakse, ei mõelda, mida tunnevad sel ametlike paatoskõnede päeval isata kasvavad lapsed või lapsed, kellel pole oma isadega häid suhteid; lastetud mehed või surnud laste vanemad.
Isad töörügaja rollis. Kui Eestis valitseks naiste ja meeste palkade osas võrdsus, siis annaks Pärtli isa hea meelega abikaasale võimaluse tööle tagasi naasta. Ise jääks ta väikese pojaga veel vähemalt aastaks koju.
Mees põhjendab taolist otsust tõsiasjaga, et naine jääb pikka aega töölt eemal olles ametialaselt kolleegidest maha ning tööturule naasmine muutub talle üha problemaatilisemaks.
Vanemate jutu kuulamisest tüdinud Pärtel muutub ühtäkki rahutuks, lööb oma pea vastu mänguautot ära ning kukub haledalt nutma.
“No pisike kärbes, kas sa läksid nüüd päris vihaseks,” kiigutab Peep õrnalt pojakest. “Käisime temaga täna ujumas ja ta väsis lihtsalt ära. Pärtlil on jalalihaste spastilisus, mis takistab tal kõndimist ja seismist. Vesi aitab pingeid leevendada.”
Ehasalude meelest oleks oluline, et ühiskond suudaks loomulikult võtta ka elu keerdkäikude pidi vanemateks saanud inimesi ega suhtuks võõristavalt kunstviljastamise, lapsendamise ja uuesti abiellumise teel saadud pisiperesse. Peep ja Epp tunnistavad, et naise tervisehädade tõttu pole neil lootust jõuda veel ühe bioloogilise järeltulijani. Seega on kaugemast tulevikust rääkides omavahel arutatud ka lapsendamist. Abikaasad tõdevad, et erinevad nüansid tuleb teema päevakorda tõustes uuesti läbi arutada, kuid ideena on lapsendamine neil valmis mõeldud.
Lapsed muutugu prioriteediks. “Praegu on aga Pärtliga piisavalt jahmerdamist,” arutleb Peep isadepäeva künnisel. “Hetkel tulevad tal hambad ja siis muutub ta eriliseks issikaks – tahab ilmtingimata just minu süles olla. Vanniprotseduurid kulgevad meil samuti vaid kahe mehe osavõtul.”
Peebu meelest peaks lastega seotud probleemide puhul tulema lahendused ja algatus suuresti ka riigi tasandilt. Ja mitte sellepärast, et näiteks haigete laste vanemad ootavad ainult armuande ja ise midagi teha ei taha.
“Alguses püütakse kõigest väest, et laps hinges püsiks, siis püütakse ravi leida,” kirjeldab Ehasalude pereisa kadalippu. “Edasi tulevad majanduslikud raskused paralleelselt ravimuredega – vanematel ei jätku lihtsalt jõudu süsteemi muuta. Heal juhul saavad nad enda ja oma perega hakkama.”
Peep imetleb enneaegsete laste superemasid, kes on organiseerinud enneaegsete, Päikeselaste klubi ilma mingisuguse riikliku toetuseta, ja on seda vedanud juba poolteist aastat.
“Teades, kui palju neil energiat niigi kulub, on see märksa imetlusväärsem, kui lihtsalt mingi eduinimeste klubi kokkupanemine,” arvab Peep Ehasalu. “Lapsed peavad Eestis lõpuks prioriteediks muutuma ja mitte ainult valimislubaduste tasandil. Prioriteet oleks siis, kui näiteks lastehaigla arstid ja eriti vahetult lastega tegelevad õed ja sanitarid saaksid inimväärset palka. Kui kõigi seaduste, määruste ja dokumentide esmane küsimus oleks, kas see on lastele kasulik.”
Tegelikult Ehasalud ei virise. Nad saavad üheskoos hästi hakkama ega nurise elu keerdkäikude pärast. Nii nagu on nad algusest peale õnnelikud olnud ka oma enneaegsena sündinud poja üle, kelle tervisemured loodavad kunagi seljataha jätta.
