MARGUS HANSON: Üks kõigi, kõik ühe eest!
NATO tähendab rohkem turvalisust. Rohkem, kui oleme tunnetanud võib-olla sellest ajast saadik, kui Inglise laevastik Tallinna reidilt lahkus. Eesti ei ole enam üksi. Varsti liitume sõjalise liiduga, mille motoks on ümbersõnastatult musketäride loosung: “Üks kõigi, kõik ühe eest.”
Meile tähendab see eelkõige seda, et enam ei tule kõikidel riigikaitse rinnetel üheväärselt pingutada. Võime kulutada vähem, saades vastu rohkem, kui üksi maailma tuuletõmbes edasi rühkides. Tänasel päeval võime hoopis rahulikumalt keskenduda suurema võimsusega väiksemate üksuste loomisele, teades, et meie selja taga seisab kõikide NATO liikmesriikide ühendatud sõjaline jõud. Juba tuleva aasta kevadest ei ole Eesti õhuruumi kaitsmine enam pelgalt meie mure, vaid see on ka NATO Euroopa vägede ülemjuhataja otsene vastutusala.
Kuid mis veelgi olulisem: NATO esmane eesmärk ei ole võita sõdu, vaid oma võimsuse ja tegevusega neid ennetada ning säilitada rahu. Et NATO seda suudab, on tõestanud viimased 50 aastat valitsenud rahu ja sellest tulenev stabiilsus NATO liikmesriikides.
Alustasime üheksakümnendaid teadmises, et Eesti seisab üksi. Selles teadmises alustasime sõjaväe ülesehitamist eesmärgiga olla suutelised iseseisvalt võimalikule vaenlasele vastu hakkama, andes samas aru, et meie piiratud ressursid jäävad selle saavutamiseks napiks. Loomulikult nappis ka oskusi ja teadmisi. Kui enda vastu lõpuni aus olla, siis peame tunnistama, et enamik meie tollastest plaanidest on jäänud paberile – mis ei ole ka ime, arvestades seda lühikest aega, mis meil kaitseväe taastamisest seljataha on jäänud.
Tänavu veebruaris kinnitas valitsus nn reformide ajakava, milles me kirjutame nii NATO kui ka iseenda jaoks lahti sammud, mida Eesti kavatseb lähiaastatel riigikaitse arendamisel teha. Tegemist on dokumendiga, mis puudutab Eesti elu kõiki aspekte ja on meile teeviidaks nii NATO-ga liitumisel kui ka meie riigikaitse üldisemal nüüdisajastamisel. Muu hulgas võtab Eesti endale ülesande arendada oma infrastruktuuri välja nii, et oleksime võimelised vastu võtma liitlasvägesid nii õppusteks kui ka ühisoperatsioonideks Eesti pinnal. Selleks on vaja valmis seada Ämari lennuväli, mis nõuab küllaltki ulatuslikke investeeringuid. Samuti peavad olema paigas protseduurid liitlasvägede vastuvõtuks õhust, maalt või merelt.
Reformide ajakavas kohustume ka 2005. aasta lõpuks valmistama ette kergejalaväe pataljoni, mis oleks valmis kiiresti reageerima Eesti territooriumil aset leidvatele kriisidele, samas ka osalema ühismissioonidel väljaspool Eesti piire. Lubame, et meil on 2004. aasta lõpuks sellest pataljonist vajalikus valmisolekus vähemalt kaks jala-väekompaniid.
Liikudes kiirelt ümberpaigutatavate üksuste suunas, sammume koos NATO, Euroopa Liidu jt riikidega, kes on tõdenud, et moodsas sõjas on vähe kasu kaevikusse kaevunud paiksetest pataljonidest. Viimase aja sõjad on olnud eelkõige kiired ja toetunud modernsele tehnoloogiale. Teise maailmasõja või Talvesõja stsenaariumid ei vasta enam täna-päeva tegelikkusele. Kui Eestit rünnatakse, siis juhtub see äkki ja kusagil meie tagalas – ja seda teevad väga hea väljaõppe saanud professionaalid. Rünnakule vastuastumiseks on meil vaja mobiilset, kiire reageerimisvõimega ja kõrgel tasemel sõjaliste võimetega üksust (üksusi). Neid kasutades saame täita ka oma kohustust NATO liikmena juhul, kui mõnd liitlast on vaja kaitsta või kui NATO või Euroopa Liidu liikmesriigid (sh loomulikult ka Eesti) otsustavad rahu loomiseks või tagamiseks lähetada sõjalise missiooni mõnda kriisipiirkonda.
Kuid on ka selge, et elukutselistest sõduritest koosnev pataljon koos erivarustuse ja liikuvvahenditega maksab rohkem kui meie seni planeeritud territoriaalpataljonid. Seetõttu tuleb meie senised plaanid kriitiliselt üle vaadata ja koostada uued, mis oleksid kooskõlas julge-olekuolukorraga, ning suunata raha reformide ajakavas seatud eesmärkide täitmisele.
Ajateenistusest ei ole meil plaanis loobuda, kuid teenistusse võetavate ajateenijate arvu tuleks võrreldes varasemate plaanidega vähendada. Kui palju aga täpselt, peab selguma kaitsejõudude struktuuri ja arengueesmärke kajastava dokumendi “Arengukava 2005–2010” väljatöötamisel. See peab valmima 2004. aasta veebruariks. Õnneks – või kahjuks – pole me jõudnud veel sinnani, et oleksime oma eelnevaid, eelkõige 2001. aastal läbi viidud, kaitsejõudude struktuuri ülevaatamise protsessi käigus koostatud plaane täies mahus täitnud. Meil lihtsalt pole jagunud ega jagu ka nüüd ohvitsere ega allohvitsere nende liigselt ambitsioonikate nägemuste realiseerimiseks. Tegelikult tõmbame lihtsalt suuri ja üle jõu käivaid kavasid koomale, luues sellega eeldused, et meile vajalikud lahinguüksused ka kunagi valmis saavad.
NATO-ga liitumine lubab meil keskenduda tähtsale – riigi kaitsevõime ülesehitamisele sellisena, mis vastaks Eesti vajadustele ja oleks meile võimetekohane. Tänu asjaolule, et astume sõjalise liidu liikmeks, ei pea me enam olema üksi ega looma plaane, mille täitmine käib meil üle jõu nii rahalises kui ka inimkapitali mõttes. Kaheteistkümne iseseisvusaastaga kogutud teadmised on meile näidanud, et iseseisva, usutava kaitsevõime ülesehitamiseks tuleb kulutada tunduvalt rohkem kui praegused 2 protsenti SKT-st. Peaksime kulutama 3 või 4, mõnede arvates isegi 10! NATO liikmena kulub meil vähem raha riigikaitsele, mis võimaldab suunata vaba raha ja inimesi muude ühiskonna jaoks tähtsate asjade, näiteks sotsiaalküsimuste lahendamiseks.
Liitlane olla tähendab küll ka kohustust võetud lubadusi täita ja seetõttu peame valmis olema selleks, et anname oma jõukohase panuse pataljoni näol, et siis vajadusel saada vastu terve diviisi. Kuid liitumise mõte seisneb eelkõige ikkagi selles, et tänu NATO ja tema liikmesriikide ühendatud jõule ei lähe seda diviisi Eesti pinnal kunagi vaja.
