DEBATT: Kas kaitsevägi peab täitma sotsiaalseid funktsioone?

Ott Keerberg, kaitseministeeriumi ametnik

Kaitseväeteenistust on Eestis aastaid peetud sotsiaalse integratsiooni katalüsaatoriks. Noormehest sirgub mees. Muukeelne saab keelekümbluse kaudu selgeks eesti keele. Jne. Ons kaitseväe ülesanne tegeleda integratsiooniga, mõnedel juhtudel rehabilitatsiooniga? Kas kaitseväes teenimise praktilisi külgi ei varjuta külgepoogitav (kogukonna jaoks küll positiivse varjundiga) lisafunktsioon?

On tervitatav, kui ajateenistuse läbinu suudab ühiskonda lülituda täisväärtuslikumana ja rohkem kogenuna kui varem. Tõenäosus, et teenistuse jooksul omandatavad oskused tulevad indiviidile pigem kahjuks kui kasuks, on nullilähedane. Kuid need oskused on praktilised, nende absorbeerimiseks on teenistusse siirdutud. Riigil on siin omad huvid – julgeolek eelkõige.

Riigikaitseks valmistumine eeldab kõrgemaid standardeid: vaimset tasakaalukust, õppimisvõimet, füüsilist vormi. Täna ollakse neile lähemal kui aastaid tagasi. Ajateenistusse kutsutavate noormeeste arvu vähendamine on andnud võimaluse kaalutletud valikuks. Valik ongi võtmeküsimus. Valiku õigsuse kinnitab ajateenija valmidus pühenduda teenistuse jooksul kõige tähtsamale – praktiliste riigikaitseliste oskuste omandamisele.

Teoretiseerigem, et tulevikus väheneb ajateenistuse kestus praeguselt 8-11 kuult näiteks kuue kuuni. See seab ajateenistuses olijaile üles-ande keskenduda rohkem oskuste omandamisele. Kas jääb aega “järeleaitamistundideks” nii keele omandamisel kui ka laiema suhtumise ja suhtlemise mõtestamisel?

Kaitseväe professionaliseerumine on ajaga sammu pidamiseks vältimatu. Oskused, mida ootame kaitseväelastelt täna ja homme, ei ole saavutatavad pelgalt ajateenistuse või reservkogunemiste kaudu. Rahvaarmee mudel ei lubaks kiiresti reageerida, mobiilne olla ega tegutseda koostöös liitlaste või partnerite relvajõududega. Sellest tulenevalt peaks muutuma ka suhtumine kaitseväes teenimisse.

Kaitsepoliitiliste otsuste tegemisel kummitab riiki avalikkuse (ja mitte ainult) poolt survestatud, kuid ajast ja arust arusaam. Kaitsevägi on sellekohaselt sümbol, mis kehastab meis igaühes peituvat kodukolde kaitsjat. Paraku ei ole see tänapäeval enam adekvaatne lähtepunkt.

Kaitsevägi tänapäevases mõistes on iseseisva riigi rõhutatult praktiline tööriist julgeoleku tagamiseks. Kui me seda tunnistaksime, võiksime süvenenumalt keskenduda kaitseväe sõjaliste võimete arendami-sele, mis võimaldaks adekvaatsemalt reageerida praegustele julge-olekuohtudele. Siin võib tõmmata paralleeli infotehnoloogia arenguga Eestis. Kui eelmise kümnendi keskel poleks tehtud õigeid otsuseid, oleksime käest lasknud olulise konkurentsieelise.

Ülaltoodu peegeldab autori isiklikke vaateid.

Peeter Tulviste, riigikogu liige (Isamaaliit)

Loetlen mõned kaitseväe sotsiaalsed funktsioonid, mis tunduvad mulle eriti olulised: kaitsetahte edendamine; muulaste integratsioon Eesti ühiskonda ja nendes riikliku identiteedi süvendamine; eriolukordades ellujäämise ja tegutsemise ning neis vastutuse enda peale võtmise õppimine; sõjaväelase elukutse, vastavate tegevuste ja sõjaväelise eluviisi tundmaõppimine.

Kõige olemuslikumalt on ajateenistuse läbitegemisega seotud selle äraõppimine, kuidas käituda mitmekesistes, tänapäeva maailmale iseloomulikes ohuolukordades, põhjustagu neid siis loodus või inimesed. Kõne all on niihästi inimese oskus neis olukordades ise ellu jääda kui ka valmidus vastutust enda peale võtta, olukorda kontrollida ja inimeste päästmist ning abistamist, vajadusel ka ohuallikale vastupanu osutamist ja tema hävitamist korraldada. Teooria tundmisest üksi on siin vähe, vaja on palju osaleda praktilistes õppustes.

Mida rohkem on meil inimesi, kes neid teadmisi ja oskusi valdavad, seda paremini oleme ootamatusteks ette valmistatud. Üht-teist sellest saab ja tuleb õpetada koolis, aga sellest jääb ilmselgelt väheseks. Arvan, et ideaalne koht selle kõige õpetamiseks on nimelt ajateenistus kaitseväes. Või siis tuleks luua sellega nii sarnane olukord, et vahet ei olekski, aga – milleks siis?

Kaitseväeteenistus on praegu väheseid valdkondi Eesti ühiskonnas, kus eesti ja vene poisid intensiivselt omavahel suhtlevad ja koos tegutsevad, kus nad – tegevuse iseloomust johtuvalt – peavad üksteist mõistma ja saama üksteise peale kindel olla. Ühine tegevus, liiati veel rasketes olukordades, liidab inimesi palju jõudsamini kui mis tahes propaganda. Mis võiks ses asjas ajateenistust asendada?

Teiseks. Erinevalt meist, eestlastest, keda on enamasti valitsenud võõrad, on venelastel ajaloos n-ö alati olnud oma riik, mida igaüks on omaks pidanud ja valmis olnud relvaga kaitsma. Kui meie oma vene poistele seda võimalust või täpsemalt vastavat väljaõpet ei paku, siis on neil üks põhjus vähem Eesti riiki tõsiselt võtta. Muidugi on venelasi ka meie kutseliste sõjaväelaste seas nii praegu kui edaspidigi (ja oli 1918–1944, millest tuleks palju enam rääkida), aga nende arv jääb ajateenistuse läbitegijatega võrreldes siiski armetult väikeseks. Mõni Eesti Vabariiki praegugi endastmõistetavalt oma riigiks pidav baltisaksa vanahärra on mulle rääkinud, et nende riikliku identiteedi kujunemises etendasid tähtsat osa just ajateenistus Eesti sõjaväes ja osalemine Kaitseliidu tegevuses.

Mis puudutab kaitsetahet, siis pole kahtlust, et ajateenistus edendab seda ja õpetab kätte vahendid selle teostamiseks, aga osaliselt saab seda teha mujalgi. Ka sõjaväelase elukutset saab ilma ajateenistust läbimata mõnevõrra tundma õppida – aga kindlasti pealiskaudsemalt.