Vabaõhumuuseum ei saa kunagi valmis
Kui vabaõhumuuseume on mujalgi maailmas, siis sellist nagu Rocca al Mares, kindlasti mitte. “Meil on ainulaadsed rehielamud, mida leidub küll ka Põhja-Lätis, kuid see on muistne liivlaste ala ja nemad on meie sugulased,” ütles muuseumi direktor Merike Lang.
Uusi maju tuleb üha juurde
Tema kinnitusel on muuseum Eesti elanike ajaloolise identiteedi hoidja ja kultuuriruumi säilitaja, kuhu on kogutud muistne olustik. “Vanimad hooned siin on 17. sajandist, uuemad praegu 20. sajandi algusest ja meie unistuste kohaselt ei saagi see muuseum kunagi valmis.”
Vabaõhumuuseumi ei saa kutsuda teemapargiks, pigem on ta miljöömuuseum, kus hoitakse ja säilitatakse rahvaarhitektuuri kogu ja selle kaudu tutvustatakse teatud eluviisi.
Täna on vabaõhumuuseumis püsti 72 hoonet, territoorium on ajaloolis-etnograafiliste piirkondade järgi jagatud Põhja-, Lõuna- ja Lääne-Eestiks ning saarteks. Neist Lõuna-Eesti osas on valmis vaid kaks talukompleksi. Ülespanekut ootavad veel Setumaa ja Peipsi-äärsed hooned ning üks suur Mulgi talu.
“Hooned on muuseumi toodud palkhaaval ja suure armastusega,” tõdes muuseumi direktor. Lahtivõtmisel saab iga palk numbri, protsessi pildistatakse ja filmitakse. Kui palgid kohale saabuvad, siis ideaaljuhul tuleks nad ka kohe üles laduda. “Eelnimetatud Setu ja Peipsi majad on aga paraku rahapuudusel juba 20 aastat seisnud,” nentis Lang.
Lähiajal tahab muuseum välja jõuda esimese vabariigi aega ja nõukogude perioodi. Kas kunagi näeb aga muuseumis ka 16-korruselist Lasnamäe paneelelamut? Lang vastab, et kui mõni selline maja maale kerkib, siis on see võimalik. “Oleme ikkagi maamajade muuseum.” Samas lisas ta, et Lillehammeris on muuseumis maja 1999. aastast.
Muuseumi üritused meelitavad rahvast
Muuseum on tuntud ka oma rahvakalendrit tutvustava tegevusega. Kogu aeg toimub seal midagi. Ainult kevadised ja sügisesed suurlaadad ei haaku kalendriteemaga. “Meie missioon ongi kombestiku ja vana eluviisi tutvustamine. Kuna sisu peab vastama nõuetele ehk ajaloolisele tõepärale, siis üritustes saavad korraldajate poolt kaasa lüüa vaid ajalooga hästi kursis olijad.” Kuna stsenaariumi ette ei saa kirjutada, siis on üritustel raske näitlejaid kasutada, kuna ei ole teada, milliseid küsimusi rahva hulgast tuleb. Siiski kaasatakse ürituste korraldamisse muuseumi sõpru – noori ja tudengeid.
Kogu muuseumi personal on 80 inimest, neist 20 on ajalooalase ettevalmistusega. Muuseumis elab kaks hobust, hulk kanu, kalkuneid ja kasse.
Riigieelarvest saab muuseum sel aastal tegevuskulude katteks 6,7 miljonit krooni. “Hädasti oleks aga tarvis raha ka hoonete remondiks. Katused lasevad vihma läbi, vesiveski sild on kokku kukkumas. Viimastel aastatel ei olegi me remondiks üldse raha saanud, vabaõhumuuseum aga on kallis ettevõtmine, sõltumata sellest, kes parasjagu riiki valitseb,” kirjeldas Lang muuseumi hädasid.
Külalistest rääkides rõhutas Lang eriti noorte perede suurt osa. “Vastlapäeval käis meil siin 3200 inimest, muuseum lausa uppus. Neid noori peresid siin vaadates ei usukski, et meil on Eestis pereprobleeme. Isad lausa unustasid end lastega mängima,” märkis ta.
Rehielamu
Eesti Vabaõhumuuseum on maailmas ainulaadne meie rehielamute poolest, mujal maailmas ei ole elamus ühendatud selliseid majandus- ja elufunktsioone, nagu seda on Eestis.
Rehielamu oli eesti talu tähtsaim hoone. See ehitati esiküljega õue poole ning paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas. Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid. Ta koosnes kolmest põhiosast: rehetoast ning sellest ühele poole jäävast rehealusest ja teisele poole jäävatest kambritest.
Rehielamut võib ka kirjeldada nii, et inimesed elasid nii-öelda viljakuivatis, sest ainult seal oli massiivne ahi, mille kuumuses sai vilja kuivatada. Rehetuba oli kuni 19. sajandi lõpuni ainuke köetav tuba, suviti magati aidas, lakas või kambrites.
Vana reheahi oli ilma korstnata. Suitsuses ruumis kuivanud vili oli väga elujõuline, tema idanemisvõime säilis väga kaua. See tegi Eesti vilja mujalgi kuulsaks.
Puumajad tuleohtlikud
Direktor Merike Lang tunnistas, et puumajad kujutavad suurt tuleohtu.
Territooriumil on ka videovalve ja oma töötajaist valvemeeskond. “Ikka aga juhtub seda, just kevaditi, et hormoonid möllavad ja mõni uks lüüakse näiteks jalaga puruks,” nentis ta. Kuigi majad on varustatud anduritega, põles valesti ehitatud ahju tõttu 2001. aasta detsembris maha Kutsari talu rehemaja.
