Max Kauri majaäri – müüja sai raha 25 krooni kaupa

Pansionaadis elanud vanahärra müüs suure maja Pirital poliitikule 120 000 krooni eest.

Seltskonnaajakirjade lemmikuks tõusnud Max Kaur, endine Edgar Savisaare nõunik ja nüüdne Maardu abilinnapea, oli aastaid tagasi iganädalane külaline Merivälja pansionaadis.

Nimetatud hooldemajas elas Kalju Päiv, kelle juures toona Maksim Jermakovi nime kandnud Kaur käis truult igal kolmapäeval. Tõi värske Keskerakonna ajalehe Kesknädal ja ümbriku rahaga, et maksta vanahärralt 1994. aastal ostetud Meriväljal asuva kahekorruselise maja eest.

25 krooni – see on summa, mida teadsid ümbrikus olevat pansionaadi toonased töötajad. Selle artikli tarvis ei olnud keegi neist nõus oma nime all rääkima. Ütlevad, et ei tea, kas ümbrikus oli just 25 krooni, aga Päiv nii öelnud. Nad soovisid aga aastatetaguse ebaõigluse hingelt ära rääkida pärast seda, kui seltskonnaajakirjades hakkasid ilmuma uhked pildid Kauri majast, autost, tema laiast elustiilist. Siis sai nende mõõt täis.

Merivälja Lodjapuu tänav on vaikne ning kõne all olev tibukollane maja särab päikeses. Naabrid muigavad: “Jutte on igasuguseid. Seda ütles Päiv küll oma eluajal, et pole kogu tasu maja eest kätte saanud, aga tasapisi raha tiksub,” ütles üks neist.

2001. aasta jaanuaris Kalju Päiv suri. Juba toona kihas pansionaat juttudest, et Jermakov on maja endale saanud. Päivi toast leiti tõepoolest hunnikute viisi tühje ümbrikke.

Maja sai Kaur endale Tallinna linnaplaneerimise osakonna dokumentide järgi 29. septembril 1994. aastal. Müügihinnaks 120 000 krooni. Seda ajal, kui näiteks Lastekodu tänaval maksis ühetoaline korter 150 000 krooni või ridaelamuboks Kuressaares 300 000 krooni. Müügipaberitel on ostjaks Maksim Jermakov, praeguse nime võttis 35-aastane mees 1999. aastal. Praegu saaks maja eest 1,5 kuni 2 miljonit krooni.

Maeti vaesuses

Kui Päiv suri, käis pansioni sotsiaaltöötaja Jermakovi juures, et viimane aitaks lahke härrasmehe väärikalt maha matta. Kaur aga ei teinud selleks ajaks enam heauskset vanameest tundmagi. 2002. aasta maist sai Kaurist Pirita linnaosa elanik.

Päivi poeg oli õnnetult hukkunud, naine samuti surnud. Päivi toast leiti pärast mehe surma muu hulgas kiri, kus tema kasutütar palus kasuisalt natuke Jermakovi makstud majaraha, et sellega leevendada oma majandusraskusi.

Mees maeti pansionaadi rahaga, vallasandina. Pansioni töötajad ei teadnud, et tal oleks olnud muud raha peale Jermakovi ümbrikutest saadu.

Matustel olid Päivi ära saatmas pansionaadi töötajad ja naabrid – mees oli eluajal Meriväljal tuntud korstnapühkija. Ta maeti Metsakalmistule abikaasa ja poja kõrvale. “Ta oleks võinud olla miljonär, võinuks korraldada uhked peied, ta oleks võinud matta tammekirstus,” tõdevad pansionaadi töötajad.

Päiv ehitas maja ise, valmis sai see 1959. aastal.

Maksim Jermakov alias Max Kaur

•• 1999 võttis Maksim Jermakov nimeks Max Kaur. “Ema on Larissa Kaur, isa perekonnanimi aga Jermakov. Olen pool juuti ning natuke kreeklane ja ukrainlane, aga pean end eestlaseks,” ütles Kaur SL Õhtulehele.

•• Kaur teatas lehele, et ta on aastaid töötanud ühe suure transiidifirma juristina ning saab endale lubada kalleid hobisid – purjetamist, golfi, tennist. Ise ta neid kalliks ei pea: “Joomine on ju mõnikord kallim. Välismaal ma eriti ei käi ning palgaga saan hakkama. Mul on hea auto, paari aasta vanune BMW. Mulle meeldivad head asjad!”

•• Kui Edgar Savisaar linnapea kohalt kukutati, tabas Kauri mitmekuuline depressioon. Haiguslehega venitas ta oma kompensatsioonisummaks üle 100 000 krooni.

•• 120 000 krooni eest ostetud majas, mida Kaur ise kutsub villaks, on üldpinda 122,1 ruutmeetrit, elamispinda sellest 76,2 ruutmeetrit, neli tuba. 1998. aastal erastas Max Kaur 27 000 krooni eest maja juurde 600 ruutmeetrit maad.

•• 19. jaanuari Kroonikas ilmus Kauriga pikk intervjuu, kus pildid tema majast, mehest endast golfivarustusega ning koos paari aasta vanuse BMW-ga. Kroonika küsis: on see teie isiklik vara või maksate palgapäeval lõviosa oma tuludest pangale ja liisinguteks? “See on kõik isiklik ja ausalt teenitud. Auto on liisingus. Olen lihtne keskklassi mees.”

Max Kaur: kõik oli väga eetiline

•• Te ostsite Merivälja pansionaadis elanud härralt maja. Kuidas te temani jõudsite?

Ostsin. Kõik oli seaduslikult korrektne ja juriidilistes raamides. Teistmoodi ei saagi.

•• Kuidas te ikkagi Kalju Päivini jõudsite?

Esiteks oli see nii ammu. Teiseks – kuidagi oli see seotud tuttavate tuttavatega. Tutvuste kaudu. Kalju Päiv oli väga hea inimene, muuseas…

•• Ta oli vist ka Merivälja korstnapühkija?

(Äratundvalt.) Jaa! Just, ta oli korstnapühkija! Ta tõi teistele inimestele õnne ning oli väga hea inimene.

•• Pansionaadi inimesed rääkisid, et olite väga hoolas ja käisite teda kogu aeg vaatamas. Kui 1994. aastal maja ostsite, kas siis oli Päiv juba pansionaadis?

Vaat seda nii täpselt enam ei mäleta.

•• Kui kaua te Päivi vaatamas käisite?

Aastaid, ikka aastaid. Praegu ta puhkab Metsakalmistul, kus ma käin kogu aeg tema haual.

•• Räägitakse, et käisite igal kolmapäeval ja viisite ümbriku, milles oli maja ostu eest 25 krooni.

Issand jumal! See on küll mingi jama. Toitu küll viisin.

•• Kalju rääkis ka ise, et raha ta kohe kätte ei saanud. Kuidas see maksmine oli korraldatud?

Seda ei tahaks ma kommenteerida. Meil oli kokkulepe vastavalt sellele, kuidas juriidiliselt oli kokku lepitud. Kõik oli väga eetiline.

•• Kas maja eest on raha ära makstud?

Kuidas siis teistmoodi saaks? Kõik oli nii, nagu juriidiliselt vormistatud.

•• Maja eest maksite 120 000 krooni. Kuidagi vähe?

See oli vana, 1959. aastal ehitatud maja. Olgem ausad, seal ei olnud midagi, olid ainult seinad ja vanad aknad. Kümme aastat olen ehitanud ning see pole ka praegu mingi luksusmaja.

Tavaline keskklassi asi.