Kas valida mahl, mahlajook või nektar? Aga mis neil vahet?
Teine asi, et ka kaupmees kirjutab hinnasildile “mahl”, sõltumata sellest, kas tegemist on mahla, nektari või mahlajoogiga. Üks on teisest muidugi odavam ja tarbija valibki soodsama. Kolmas võimalus, et mahlatoodetega patustab tootja, kes lisab salamahti suhkrut, vett või paksendajat.
Et oleks selge, siis täismahl koosneb 100-protsendiliselt mahlast, seal ei tohi olla magustajaid, konservante, ainukesed nn lisaained on naturaalsest mahlast eraldatud lõhna- ja maitseained. Muide, miks on mahlapakil kirjas “valmistatud kontsentraadist” – nimelt valmistatakse mahl sissetoodud kontsentraadist. Kontsentraat koosneb aga mahlast, kus puudub vesi, sest see eraldatakse päritoluriigis viljast. Väga lihtsustatult öeldes võetakse mahlast kontsentraadi tootja juures vesi välja ja pannakse Eestis see sinna tagasi ehk tehakse mahlast uuesti mahl – vett pole ju mõtet transportida. Kohalikust toorainest mahla valmistamise tehnoloogia on ainult Põltsamaa Felixil, sestap on õunamahlad ning mustast sõstrast valmistet tooted täielikult kodumaised.
Nektaris on mahla vähemalt veerand, aga mitte enam kui pool kogusest ning mahlajoogis peab muidugi mahla olema, protsenti pole aga määratud ning biokeemiliselt on see mahlade-nektaritega võrreldes väiksema väärtusega. “Sisuliselt on tegemist morsiga, mida igaüks meist kodus saab valmistada,” toob Tallinna Piimatööstuse juht Kadi Lambot näite. Päris üks ühele neid muidugi võrrelda ei saa, arvestades, et koduse morsi sisse vaevalt keegi kamaluga värv- ja säilitusaineid äsab. Osa mahlu ei saagi täismahladena tarvitada, näiteks kirsist ja ploomist jooke pakutakse vaid nektaritena – viljade endi mahl on lihtsalt liiga kange.
Mahlamemorandum
Löömaks mahlaturul korda majja, allkirjastasid Ösel Foods, Põltsamaa Felix ja Tallinna Piimatööstus eelmisel nädalal hea tahte memorandumi, millega tõotavad – koostöös toiduainete liidu ja tarbijakaitseametiga – pakkuda kohalikule tarbijale kvaliteetset kaupa, et eestlane poest ostes kindlasti ikka seda saaks, mille eest maksis. Eesti mahlaturul hoiab silma peal ka rahvusvaheline mahlatootjate liit Sure-Global-Fair (SGF), mille liikmed kolm kodumaist suurtootjatki.
Mahlaturul on, mida valvata – kui 1993. aastal müüdi Eestis 4,6 miljonit liitrit mahlu, nektareid ja mahlajooke, siis mullu 30,1 miljonit, sealjuures kodumaiste mahlatootjate käes on 44 protsenti turust. Emori paari aasta taguse uuringu kohaselt on eri mahlatüüpide lõikes kõige enam tarbijaid täismahlal – 63 protsenti pisut enam kui 1000 vastanust tarbivad täismahla, samas kui nektarit ja mahlajooki tarbivad vaid pooled vastanutest.
Kõigi mahlatüüpide sagedaste tarbijate hulgas on enim kõrgema sissetulekuga isikuid ning tallinlasi. Üldiselt, mida väiksema asulaga on tegu, seda vähem seal eri mahlatüüpe tarbitakse.
Mahlajook pole limonaadist tervislikum
TTÜ toiduaineõpetuse õppetooli dotsendi Tiiu Lieberti sõnul võivad olla mahlajoogid eksitavad, sest neis sisalduvad sünteetilised lõhna- ja maitseained, happesuse regulaatorid ja muud ained ei ole eriti lapse tervisele sugugi head. “Isiklikult ei pea ma mahlajooki limonaadist väärtuslikumaks,” sõnab Liebert.
Kuna mahlajook on tihti vitaminiseeritud, tundubki, nagu oleks see tervislikum limonaadist. “Miks mitte anda pigem lahjendatud mahla,” soovitab Liebert lapsevanematel teadlikumalt käituda ja hoolikalt etikette lugeda.
“Kui on vitamiinipuudus, soovitan pigem apelsine süüa, sest seal on ka kiudaineid ja need on töötlemata.” Täismahla joomist soovitab toiduainespetsialist küll.
