Ettevõtjate huvi on kaevandada eelkõige vähelagunenud turvast, sest see läheb hästi kaubaks. Aiandusturba ekspordi mahult on Eesti maailmas 3.-4. kohal Saksamaa ja Kanada järel.

Keskkonnaministeeriumi välja antud lubade kohaselt võib turvast praegu kaevandada 19 500 hektaril. Sellele lisaks on Eestis umbes 8000 – 15 000 hektarit turbatootjate poolt mahajäetud alasid, kus on varasematel aastatel turvast kaevandatud, kuid mida pole seejärel korda tehtud ja kus tihtipeale on ka suur hulk turvast kaevandamata jäetud.

Ettevõtjad soovivad aga üha uusi ja uusi soid kuivendada, selle asemel et pooleldi kaevandatud mahajäetud aladel kütteturvast toota. Kui nn lillepotiturvas pealt ära kooritakse ja kui alumine kiht jääb kasutamata, läheb soo hukka. Üldjuhul ei hakka turbasammal kuivendatud ja kaevandatud aladel ise kasvama, teatas riigikontroll.

Enamik mahajäetud tootmisaladest on riigi maadel. Kuigi mahajäetud ala korrastamine on maaomaniku kohustus, pole riigil seni täpsemat ülevaadet nende alade keskkonnakahjustuste tasemest ja jääkvaru seisundist – kas neid tuleks uuesti kaevandamisse suunata või korrastada.

Tallinna Ülikooli ökoloogia instituudi teadlaste 2005. aasta märtsis avaldatud arvestuste kohaselt toodavad kõik looduslikus seisundis sood kokku aastas juurde vaid 400 000 – 550 000 tonni turvast.

Riigikontrolli teatel selgub neid teadlaste hinnanguid kasutusmääraga võrreldes, et valitsus lubab kaevandada viis korda rohkem turvast, kui aastaga juurde kasvab. Ka tegeliku kaevandamisega on igal aastal juurdekasvu kahe- kuni kolmekordselt ületatud.

Turbakaevandamise koormus on aga maakonniti erinev. Näiteks Saaremaal kaevandati 2002. aastal turvast 16 korda üle juurdekasvu, Harjumaal, Pärnumaal ja Võrumaal ületati kaevandamisega juurdekasvu viis korda.