Europarlament püüab edendada rohelist keemiat
Ajal, mil eurooplast üha enam ümbritsevad mittelooduslikud kemikaalid, valmistub Euroopa Liit oluliseks muudatuseks kemikaalide maailma korrastamise teel. Uus kemikaalide regulatsiooni süsteem kannab nime REACH – kemikaalide registreerimine, hindamine ja kinnitamine (Registration, Evaluation and Authorization of Chemicals). Läheb mõni aasta ja REACH-i andmed värvide, põrandakatete ja autode sisu kohta muutuvad meie jaoks sama oluliseks nagu praegu on E-arvud toiduainetel.
Kemikaalide direktiivi esimene lugemine toimus Euroopa Parlamendis aasta tagasi. Teine lugemine tahetakse läbi viia veel enne jõule. Kuid seda juhul, kui Euroopa Parlament jõuab kokkuleppele Euroopa Nõukoguga.
70 000 testimata kemikaali
Kemikaalide tururindel pole olukord kiita. Praegu müügil olevatest kemikaalidest on suurem hulk turvaliselt testimata. 1979. aastal võttis EL vastu seaduse, mis nõuab vaid selliste kemikaalide testimist, mis toodi turule esmakordselt alates septembrist 1981. Neid on umbes 10 000. Teisi nimetatakse “olemasolevateks” kemikaalideks ning neid on hinnanguliselt müügil 70 000. REACH tahab panna kõik kemikaalid ühte patta ja lõpetada olukorra, kus kemikaale puudutavad tervelt 40 seadusakti.
REACH on suunatud eelkõige tootjatele ja importijatele. Kemikaalide ohutusest või mõningasest ohtlikkusest hakatakse plaani kohaselt teavitama vaid firmat, kes ostab kemikaale sisaldava toote ja kasutab seda oma toodete valmistamisel. Ning see info saab olema konfidentsiaalne. Kuid tarbijate huve kaitsvad rüh-mad püüavad saavutada seda, et ka ostja saaks kaubas sisalduvate kemikaalide kohta infot, umbes nii, nagu saadakse infot toiduainetes sisalduvate osiste kohta.
EL on eesmärgiks võtnud inimese tervise kaitsmise ja keskkonna kvaliteedi hoidmise, tagades samal ajal keemiatööstuse konkurentsivõimelisuse. Kuidas kaht vastuolulist asja nõnda ühendada, et keemiatööstus Euroopa Liidust jalga ei laseks?
“Kokku saab leppida kõiges, isegi kui on algusest peale teada, et mõni osapool jääbki mõnes osas vastu,” ütleb üks põhiläbirääkijaid, Euroopa Parlamendi projektijuht Michael Shackleton.
Üks olulisi vaidlusküsimusi on, kui palju ikkagi jääb neid kemikaale, mis vajaksid rangemat kinnitamist. Kinnitamist vajavad kõige suurema riskiga kemikaalid, mis võivad põhjustada vähki, keemilisi mutatsioone või sünnidefekte. Neid on siiani jäänud tuhatkond. Parlamendi keskkonnakomisjoni liige ning REACH-i raportöör Guido Sacconi loodab nende ainete hulka siiski tõsta. Tema juhtimisel on valminud ka ettepanekud teiseks lugemiseks.
Hinnanguliselt kulutab Euroopa keemiatööstus kemikaalide sertifitseerimiseks edaspidi umbes 200 miljonit eurot aastas, samal ajal müüakse kaupu 556 miljardi euro eest aastas. Nõnda arvatakse, et kemikaalide hinnad tõusevad vaid 0,02 protsenti.
Iga liikmesriik peab kemikaali hindamise staadiumis hindama registreerimisastmes antud infot ja nõudma vajadusel lisainfot. Eesti puhul tulevad siinkohal kõneks eelkõige põlevkivikeemia tooted.
Eestis on REACH eest vastutavaks määratud sotsiaalministeerium, ehkki ravimeid see direktiiv ei puuduta. Europarlamendi liikme Andres Tarandi kinnitusel pole Eesti huvi olnud just liiga suur, pigem on püüdnud ühendust võtta Soome ärimehed.
REACH puudutab ka Eesti riiki
Eestis on 1998. aastal vastu võetud kemikaaliseadus ning mitmed seda täiendavad normdokumendid. Kuid ühtne regulatsioon puudub. “Keemiatööstus ise peab muutuma keskkonnasõbralikuks valdkonnaks, kus viiakse ellu optimaalseid, vähesaastavaid lahendusi,” ütleb Tallinna tehnikaülikooli keemiainstituudi teadlane Mihkel Koel. “Väga paljude ainete suhtes on taluvuspiir ehk loodusliku enesepuhastusvõime piir ületatud ning terved piirkonnad maailmas on muutumas inimestele elamiskõlbmatuks.”
Üks keskkonnasõbraliku ehk rohelise keemia peaideolooge, USA teadlane Terry Collins võrdleb inimese loodud keemiatehnoloogiat, mis kasutab kõiki keemilisi elemente, ja loodust, kus suhteliselt väikese arvu keemiliste elementide põhjal hoitakse käigus keeruline elukeemia. Ta püstitab ülesande liikuda uue tehnika kasutamisega lähemale biokeemiale. Luua tuleb ohutu keemiline süntees. “Keemilised tooted peavad olema loodud arvestusega, et pärast kasutamist on nende laguproduktid ohutud ega ladestu keskkonnas,” rõhutab Koel.
Kaks kõige keskkonnasõbralikumat lahustit on süsihappegaas ja vesi. “Teatud kindla rõhu ja temperatuuri juures kaob süsihappegaasil erinevus vedela ning gaasilise oleku vahel ja see üle-kriitilises olekus fluidum käitub väga eriliselt,” ütleb Koel. Sellist süsihappegaasi kasutatakse näiteks kohviubadest ja teest kofeiini eraldamisel, humalate ekstraheerimisel ja taimedest maitseainete saamisel. Kriitilisele olekule lähedastel rõhkudel ja temperatuuridel olevat vett uuritakse jõudsalt ja juba on ilmnenud ka esimesed pooltööstuslikud kasutusalad.
“Eestis pole olukord kiita, sest võimalikke tegijaid napib,” sõ-nab Koel. “Juurutamine on raske ka tööstuslikult arenenud maades,” ütleb Nottinghami ülikooli teadlane Martyn Poliakoff. Siiski on Ühendkuningriigis hakatud toetama teadlaste ja keemikute-tehnoloogide koostööd, mida varem praktiliselt ei tehtud. Luuakse ühiseid keskusi rohelise keemia juurutamiseks. Nottinghami ülikoolis hakati esimesena maailmas lugema rohelise keemia kursust, kus üliõpilased õpivad käsitlema keemiatehnoloogilisi protsesse tervikuna, mitte fragmentaarselt. “Rääkida kõike keemilisest protsessist, alates algainete saamisest kuni lõpp-produktini see on iseenesest hiiglaslik ülesanne,” ütleb Poliakoff.
Europarlamendis loodetakse, et REACH jõustub 2007. aasta kevadel. Kuid enne seda on vaja ületada lõputuid läbirääkimiste kurusid ja kinnitada hulgaliste kartuste põhjendamatust. USA, Brasiilia ja India on juba protesteerinud, et REACH takistab globaalset kaubandust. Ja loomakaitsjad on avaldanud kartust, et REACH suurendab oluliselt loomkatsete arvu, kuna testida tuleb üha enam kemikaale.
“Keegi ei tea lõpptulemusi ette,” ütleb Tarand. “Loodame kokkuleppele.” “Mõlemad pooled vajavad teineteist,” ütleb Shackleton. Kuid läbirääkimiste lõppfaasi pole veel jõutud. Jäänud on neli nädalat.
