Maarja Mändmaa: riigi raha ei saa nagu võid ühtlaselt jagada
Sotsiaalministeeriumi kantsleri kohalt lahkunud ja uut hoolekandesüsteemi üles ehitama asuv Maarja Mändmaa tunneb muret selle üle, et riigiametite ülesannete täitmisel jätkub killustumine ning kümneid miljoneid kasutatakse ebaotstarbekalt ja ka raisatakse riigis tervikuna.
•• Maret Maripuu on Siiri Oviiri, Marko Pomerantsi ja Jaak Aabi kõrval neljas minister, kellega töötasite. Kui keeruline oli ministrite vahetuse järel soovitud tööd jätkata, sest igal valitsusel on ju oma sotsiaalpoliitika?
Olen enda jaoks need valikud lihtsaks teinud ja ka oma kolleegidele selgitanud, et ministrid tulevad demokraatlike valimiste tulemusel. See on rahva tahe, mis väljendub meie valitsuse ja riigikogu koosseisus. Meie oleme rahva ehk riigi teenistuses. Aga kui ametnikul peaks tekkima seesmine konflikt, et poliitikust minister ei tee päris nii, nagu ametniku südametunnistuse järgi õige oleks, siis peab töötaja tegema valiku, milleks võib olla ka lahkumine. Selliseid konfliktiolukordi muidugi väga tihti ette ei tule.
•• On teil ette tulnud olukordi, kus olete läinud ministri juurde ning öelnud: minu arvates pole see otsus, mida te tahate ellu viia, õige ja ehk peaks asjale lähenema teisiti?
Ministrid, kellega mina olen koos töötanud, on toetanud väga lähenemisviisi, et riigiametnik on oma valdkonna ja ka halduskorralduse professionaal. Alati on ühele probleemile olemas mitu lahendust ja meie ehk ametnike ülesanne ongi välja pakkuda võimalusi probleemide lahendamiseks, tuues välja eri lahenduskäikude mõjud, riskid. Kuid poliitik ehk siis minister on see, kes teeb lõpliku valiku. Tegelikult on see ju iga teemaga nii – minule kui kantslerile pakkusid töötajad välja eri variante töökorralduslike küsimuste lahendamiseks ja minule jäi otsustuse vastutus.
•• Mis teid viie kantslerina töötatud aasta jooksul kõige rohkem häiris?
Et selles valdkonnas pole kiireid lahendusi võimalik saavutada. Tulemus tuleb nii aeglaselt ja kohati tundub hästi raske ennast motiveerida. Selleks, et ülehomme ehk siis kolme aasta pärast tulemus saavutada, pead sa täna hakkama tegutsema. Sul peab see ülehomne olema kogu aeg silme ees. Pole kiireid ja lihtsaid asju.
•• Teie kohta on nii sõbrad kui ka vaenlased öelnud, et olete kõige otsesemas tähenduses pühendunud ja hea riigiametnik. Kui vaatate ametnikkonda üleüldiselt, siis millised hüved on ametkonnale olulised, et riik funktsioneeriks väga hästi?
Minu jaoks on oluline pigem see, et riigiametnik oleks elukutse, mis on vääriliselt tasustatud ja motiveeritud. Ikka see, et ma olen hea spetsialist heal töökohal ning mulle makstakse selle eest väärilist palka, peaks olema põhiline motivatsioon. Mitte mõtlemisviis, et mul on küll madal palk, aga kindel töökoht, sest keegi mind vallandada ei saa, kuna avalikus teenistuses on see hästi raske ja siis on veel eripensioni lisa jne.
•• Kas praegu pole riigiametnikud motiveeritud?
Ametite lõikes on see kindlasti hästi erinev, aga mõtlen süsteemi iseenesest, seda, kuidas ta on üles ehitatud. Arvan, et päris palju on neid ametnikke, kellele on eri lisatasude näol võimalik väga suurt palka kokku “keevitada”. Aga küsimus on põhimõttes, millega inimesed avalikku teenistusse sisenevad, ja see kuvand, mis on sellest teenistusest loodud. Pigem ollakse orienteeritud ju sellele, et aega on, küll jõuab, praegu mu töötasu sellest väga ei sõltu, mida ma teen. See on see mure.
•• Eesti SKP-st kulub päris suur osa – ligi kolmandik – riigiaparaadi üleval hoidmiseks. On see ikka õige?
Muidugi on oluline vaadata, kui palju riigis toodetud väärtusest läheb riigiteenistuse ülalpidamisele. Aga eelkõige tuleb vaadata seda, palju see tagasi toob. See on koht, kus praegu pole päris hästi paigas mõõdikud ja nende hindamise süsteem. Kui ostame näiteks ühe kalli tööriista ja see teeb oluliselt minu tööd efektiivsemaks ja ma saan rohkem toodangut anda, siis on see ju suurepärane.
Riigiteenistusega on sama asi: tuleks hinnata, kas sinna läinud kulu on olnud asjakohane ja annab sellist tulemust. Pidada poolpidust teenistust, et nagu on ja nagu ei ole… Ühtlast või laialimäärimist süsteemis ma ei poolda. Aga me peame nägema vaeva selleks, et oskaks öelda ka seda, kui palju riigiametniku tegutsemine toob meile tagasi. Seda pole tehtud.
•• Mis on teie hinnangul kõige rumalam asi, mida riik praegu teeb?
Ma võib-olla ei ütleks, mis on kõige rumalam, pigem proovin sõnastada, kus tuleks veel tööd teha ja vaeva näha. See on riigi kui ühe terviku käsitlemine. Öeldakse, et meil on ministeeriumide näol 11 vürstiriiki, mis omakorda hargnevad ametiteks. Ja siis on meil veel 240 ringis kohalikke omavalitsusi. Minu meelest tuleb vaeva näha selle nimel, et tekiks ühe riigi terviklik kontseptsioon ja koostöö. Et poleks nii, kus koostöö sõltub sellest, kui hästi ma saan läbi kolleegiga teisest ministeeriumist, või sellest, kas mul täna on hea või halb tuju. Väga tüüpiline näide on riigieelarve küsimus, kus paljudel on veel arusaam, et igaüks vaadaku ise, kuidas oma eelarvega hakkama saab. Mina inimesena tarbin majandusministeeriumi teenuseid, nemad tarbivad sotsiaalministeeriumi teenuseid. Kui neil pole raha, et teid remontida, olen mina hädas, ja vastupidi – kui minul sotsiaalministeeriumis ei ole raha, et inimesi ravida, siis on ka nemad hädas. Killustatuse jätkumine ja sellega leppimine tekitab meile probleeme.
•• Parimas mõttes võiksite olla paljudele eeskujuks. Erasõitudel eelistasite ametiautole taksot. Kas see pole silmakirjalik, sest enamik ametnikke ja ka riigikogu käitub vastupidi?
Mind pole kunagi huvitanud, mida teised teevad. Minu jaoks on oluline, et elan oma südametunnistuse järgi. Kui keegi midagi teistmoodi teeb – las ta siis olla. Teisalt tuleb ka sellest aru saada, et näiteks kantsleril ongi vaja ametiautot, et õhtul hilja, kui ühissõidukid ei sõida, koju saada. Seepärast on minu käitumine olnud ehk liiga äärmuslik.
•• Kas riigi raha pillatakse palju?
See, millest inimestele üldjuhul meeldib rääkida ja mida nad mõistavad, on “puhkusereisi paketi maksumuse” efekt. Ehk teisisõnu – keskmine inimene suudab kriitiliselt arutleda umbes 5000–7000 krooni piires. See on tema jaoks arusaadav: oh, raisatakse taksosõidule 5000 krooni! Aga see, mis tegelikult riigis toimub, ei pruugi olla mitte 5000 krooni, vaid kümnete miljonite raiskamine või ebaotstarbekas kasutamine: otsustamatused, jätkusuutlikkusele ja järjepidevusele mittemõtlevate otsuste tegemine. Need autokompensatsioonid ja pitsatsˇekid on väiklased ja piinlikud lood, aga palju olulisem on vaadata riigieelarvet ja selle kasutamist tervikuna. Aga selliseid mastaape tavalised inimesed tegelikult ei adu.
•• Kas riik teeb eelarveplaanides jätkusuutlikke valikuid, kui näiteks paljud sotsiaalkaitse summad on plaanis külmutada eelmise aasta tasemele ja samas on meil suur eelarve ülejääk?
Valitsusprogrammi täitmise osas teeb valikuid valitsus. Valitsuses on eri valdkondade ministrid, kes kõik teavad, kus on nende kõige suuremad valukohad ja probleemid, ning kes siis ka otsustavad, milline on tervikpilti vaadates prioriteetide järjekord. Jätkusuutlikkuse hindamiseks on vaja tervikpilti, mida minul olukorrast ei ole ja seega ei ole ma adekvaatne hindaja.
•• Kas teil pole südamel puudega inimeste toetuste suurendamine, mida riik on umbes kaks aastat lubanud ja pole ikka teinud. Selleks kuluks umbes 60 miljonit, kuid riik, olenemata praegusest rahasaju ajast, ei leia seda summat kuidagi. Te tunnistate ka ise, et riigil on raha. Kas me saame selles valguses rääkida hoolivast ühiskonnast?
Need valikud on tehtud sellised, nagu nad on. Kõik ministeeriumid esitavad oma arengukava koos eelarvetaotlustega. Need loetakse läbi ja siis valitsus solidaarselt otsustab, millised on vajalikud vahendid.
Jah, ka mina olen kantslerina tahtnud väga palju teha, aga ma pean valima, sest ministeeriumi sees ei ole meil piisavalt raha ja tulebki mõned asjad välja jätta. Muidugi on valus, aga peab aru saama, et seekord pole see prioriteet.
Kuid ma pean ütlema seda, et vaatamata ajakirjanduses tõstatatud eriarvamustele on rahandusministeerium koostööaldis ja aitab probleemide lahenduste leidmiseks kaasa. Kuid kuskil on see otsustamise koht.
•• Sotsiaalvaldkonna suurimad probleemid on pensionid, lastetoetused, arstid, hooldehaiglad/vanurihooldus. Aasta-aastalt olukord paraneb, kuid milline on Eesti suutlikkus areneda järk-järgult heaoluriigiks?
Sotsiaalne ja hooliv ettevõtlus kuluks marjaks. Kui tegeleme äriga, siis selle ainus eesmärk pole toota omanikele kasumit, vaid vaadata sealjuures ka laiemat ühiskondlikku mõju. Näiteks keskkonnakaitse. Järjest tõsisemalt on hakatud piirama seda, et ettevõtlustegevuse tagajärjel ei tohi tekkida keskkonnasaastatust.
Heaoluriigiks arenemise puhul on hästi palju vaja rääkida ka sallivusest ja tolerantsist. Pensionärid ja puudega inimesed pole probleem, see on inimese olemuse üks külg. On eakad inimesed, on erivajadustega inimesed, naised, mehed, teist värvi inimesed. See ei tähenda, et nad on kuidagi sellevõrra keerulisemad ja tuleks jätta kõrvale. Eesti on selline väikeriik, kus luksust kedagi välja jätta ei tohi mingil juhul lubada.
•• Mis teid ühiskonnas tervikuna häirib?
Tarbijamentaliteet. Aga see võib olla ebaõiglaselt suur üldistus. Siiski – mulle, kes ma loen lehti, jälgin uudiseid ja suhtlen inimestega, on häirivaks asjaoluks tarbimismentaliteet. Pole säästvat suhtumist, ikka tahetakse rohkem ja uhkemaid asju, selle asemel et mõelda: hakkama saab ka vähemaga.
•• Olete võrdõiguslikkuse büroo looja. Kui keeruline oli seda tegelikult läbi suruda?
Ajaloo korrektsuse mõttes pean ütlema, et mina pole selle looja ja Eesti rahvas peaks tänu võlgu olema Siiri Oviirile. Just tema rääkis aastaid, et oluline on tegeleda naiste ja meeste võrdse kohtlemisega, soolise võrd-õiguslikkusega. Kui menetlesime 2003. aastal sotsiaalministeeriumis soolise võrdõiguslikkuse seadust, olin mina selle teema suhtes pigem skeptik ning pole seda tuliselt kunagi toetanud. Nüüd olen aru saanud, et see on hästi oluline…
•• … ja olete hakanud seda toetama?
Jah. Võrdse kohtlemisega tuleb tegeleda, sest see on probleem. Oleme teinud mitmeid uuringuid, kust selgub, et ühiskonna jaoks on nii loomulik, et naised tegelevad lastega, teevad süüa ja majapidamistöid. Siis saabub koju mees, jääb diivanile lebama ning ohkab: küll oli täna ikka raske päev. Minule tundus ka algul, et meie ühiskonnas ei ole ju naistel eriti mingeid probleeme, kuid teemaga rohkem kokku puutudes sain teadlikuks, et tegelikult on maailm alateadlikult paljuski ära jagatud meeste ja naiste vahel ning eeldatakse, et kui sa oled teisest soost, siis sa ei tea ega peagi teadma teise asjadest midagi. Mul on kolleegidelt jäänud kõrva hea lause naiste diskrimineerimise kohta: see, et naine peab selgitama, et ta on ka võrdne, näitab seda, et ta pole seda.
•• Asute juhtima AS-i Hoolekandeteenused. Mida see endast täpselt kujutab?
Tegemist on riigi aktsiaseltsiga, kuhu pannakse kokku praegu maavalitsuste hallatavad erihoolekandeasutused. Neid on 16, mis tegelevad üle Eesti puudega inimestele institutsionaalse teenuste osutamisega. Need on inimesed, kes peavad olema ööpäev läbi hooldusel.
Nende baasil tekitatakse eraldi aktsiaselts, et parandada selle teenuse osutamise kvaliteeti. Kuna 16 asutust on suhteliselt erinevalt juhitavad, siis on ka seda vaja parandada. Usun, et selles sünergias leiab probleemile lahenduse. Nagu paljudes muudes kohtades, on ka seal töötavad inimesed alamakstud. Ka pole hooldekodus olevate inimeste pearaha piisav, et tagada neile nii toitlustamine, kvaliteetne majutus kui ka tegevus, et nad ei passiks seal niisama. See, et nad on puudega, ei tähenda seda, et nendega pole vaja tegeleda.
•• Kui see on riigi oma, kuid samas tulunduslik äriettevõte, siis kuidas ta peaks oma tulunduslikku eesmärki niigi vähese rahaga sotsiaalteenuste turul täitma?
Meie praegune eesmärk on eelkõige tagada neile inimestele kvaliteetne teenus. Praegu annab väga suure osa sellest rahast riik, nii et mingisugune ressurss on olemas. Aga lisaks tuleb vaadata, millised on need täiendavad teenuse osutamise võimalused ehk siis sihtgruppi laiendada. Ühed on need inimesed, kes elavad kohapeal. Aga võimalus on pakkuda ka muid teenuseid. Näiteks kodudes elavad puudega inimesed. Võib-olla nende vanemad, elukaaslased, abikaasad tahavad nõustamist või kas või puhkusele minna. Mis iganes teenuseid. Ühesõnaga laiendada teenuse osutamise paketti ja sealt lisa teenida.
Ka praegused elutingimused on seinast seina. On väga ilusaid uusi peremaja tüüpi hooldekodusid, kuid on ka selliseid kohutavaid kohti, kuhu isegi külla ei taha minna. Selliste kohtade ülalpidamine toob kaasa suuremaid kulusid kui värskelt ehitatud uute kommunikatsioonidega hoone. Kui ka seda poolt parandada, siis kulud väheneksid.
•• Olete optimist?
Jah. Ma arvan, et on võimalusi.
•• Kuulge, see on karmim väljakutse kui olla sotsiaalministeeriumi kantsler.
Mulle pole veel keegi tulnud ütlema: jube äge, muidugi mine, hea lihtne töö! Inimesed on mind pikalt vaadanud ja pead raputades öelnud: sina ikka ei või kohe normaalset tööd teha.
•• Milleks siis nii metsikult rabeleda? Oma teadmiste ja kogemustega võiksite vabalt olla ametis näiteks Brüsselis…
… appi!
•• … ning teenida kergema vaevaga palju suuremat palka. Teie eelistate aga rabelemist. Väljakutsed on teile loodud?
Ma arvan küll. Ma ei suudaks kusagil istuda. Loodan oma elu elada ikka nii, et igal hetkel on midagi õppida, end proovile panna ja areneda. Ma lähtuks Mulgi vanasõnast: siia ilma on ikka tuldud tükke tegema. Siiani on mul läinud väga hästi. Olen ääretult tänulik inimestele, kes on andnud mulle võimaluse sellist karjääri teha. Kantsleriks saamine oli mulle äärmiselt ootamatu. See on olnud tohutu õppimine, väljakutse ja kogemus. Olen näinud riigi juhtimist ja toimetamist läbi ja lõhki ning see on kasvatanud teadmistetagala. Olen tõesti tänulik oma juhiks olnud ministritele ja ministeeriumi ametnikele, kes on selle raske tee minu juhtimisel pidanud üle elama. Loodetavasti saan kõike head, mida olen õppinud, oma uues töös kasutada.
Eluloolist
Maarja Mändmaa
endine sotsiaal-ministeeriumi kantsler
Sündinud
•• 8. detsembril 1974 Viljandis
Haridus
•• 2001– Tartu ülikooli avaliku halduse osakonna magistrantuur
•• 1992–1996 Eesti riigikaitse akadeemia korrektsioonikolledzˇ, cum laude
•• 1980–1992 C. R. Jakobsoni nimeline Viljandi I keskkool
Teenistuskäik
•• 2007– AS-i Hoolekandeteenused juhatuse esimees
•• 2002–2007 sotsiaalministeeriumi kantsler
•• 2000–2002 justiitsministeeriumi siseauditi osakonna juhataja
•• 1997–2000 justiitsministeeriumi kriminaalhoolduse osakonna juhataja
•• 1996–1997 justiitsministeeriumi karistusõiguse osakonna spetsialist, karistusõiguse osakonna probatsioonitalituse juhataja
•• 1996 Viljandi linnavalitsuse ja linnavolikogu pressiesindaja
Ühiskondlik tegevus
•• 2001–2003 Eesti siseaudiitorite ühingu liige ja turunduse töögrupi liige
•• 2000– mittetulundusühingu Eesti Naabrivalve asutaja ja juhatuse liige
•• 1999–2004 Tallinna linnakohtu Mustamäe kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldusabiline
•• 1999–2003 kriminaalpreventsiooni riikliku alaprogrammi “Kuriteoohvrite abistamise süsteemi kujundamine” nõukogu liige
•• 1997–2000 Harku naistevangla vanglakomisjoni liige
Võõrkeeled
•• Inglise, vene ja saksa keel
