Nagu laulus: Virve on, Virve jääb, Virve olema peab
Pärnu kontserdimaja üle tuhande pileti müüdi kui soojad saiad, pandi lisatoole, aga ikka pidid kontserdimaja töötajad sadadele inimestele ütlema: kontsert on välja müüdud, mitte ühtki inimest saali enam ei mahu.
See oli Kihnu laulumemme Virve Kösteri, Kihnu keeli Järsumäe Virve juubelikontsert.
Selle, miks jooksid inimesed kontserdile tormi, paneb sõnadesse tallinlanna Elleni juubeli eel Virvele saadetud kiri: “Teie laulud tulevad südamest ja lähevad südamesse. On lihtsad, liigutavad ja jäävad meelde. Neid laulab kogu Eesti rahvas. Mina nimetan teid Eesti emaks.”
Õigupoolest kohkus Virve esialgu ära, kui Mark Soosaar rääkis plaanist korraldada selline suur pidu.
“Minusugune inimene ja kontserdimajas? Ma ei uskunud, et minuga selline asi võib juhtuda,” imestas ta.
Muidugi on Virvel hea meel. “Loodan, et minu laulud jäävad üle Eestimaa helisema, kui mina enam laulda ei saa.” Virve kirjutab iga päev laule, ta on välja andnud kolm CD-d ja üks jõululaulude plaat mõlgub veel mõttes.
Esimese laulu tegi Virve 14-aastaselt, kui suurelt maalt silguvoorist tulnud ema rääkis oma Tahkuranna trahteri seiklustest. Kooliõpetaja pakkus, et muusikahuviline tüdruk võiks õppida ka nooti, kuid Virve ei võtnud vedu. “Mina arvasin, et mul pole vaja mingit nooti, kui viin sõnnikukoormat põllule. Mina ei teadnud siis, et ma nii kaugele jõuan,” kõlab memme hääles nukker noot.
Hoopis enam on Virvel kahju sellest, et ei täitunud lapsepõlvesoov baleriiniks saada. Pisike ja habras tüdruk suutis ilma balletikingadeta varvaste peal joosta ja pidas plaani minna balletikooli. Siis tuli sõda ja unistustel oli kriips peal. Kui taas tuli aeg, mil võis kooli peale mõelda, oli Virve varvastel kõndimise võime kuhugi kadunud. “Ma ei saanud enam varbaotsagi maha panna, kohe kukkusin kokku,” meenutas ta.
Teise suure lapsepõlveunistuse – kirjutada lasteraamat – viib tegus naine ellu. “Tahaksin kirjutada ühe muinasjuturaamatu, aga praegu ei ole aega – tuuseldan kogu aeg ringi.” Nüüd, 80-aastaselt, on selleks paras aeg, sest on, mida tulevastele põlvedele öelda ja oma pikast elust kirja panna. Kui vaid oleks oma toimetuste, loomapidamise ja laulukirjutamise kõrvalt mahti! Virvel on hobune, lehm, kitsed ehk nagu ta ise itsitades ütleb: “Hunt ja seitse kitsetalle.”
Virve kirjeldab oma elu nagu kirjut liblikat. Talle tuleb meelde üks laul väikesest kirjust liblikast, mida ta natuke laulab. “Igasuguseid aegu on olnud, nii halbu kui ka häid, aga rohkem ikka häid. Minu elu on olnud nagu Kihnu kirju kört,” arutab ta.
Räägime Virvega elust, juhtumistest, inimestest. Kui jutud räägitud, võtab ta kotist vihiku ja hakkab kirjutama.
“Tuli, jah, üks salm pähe, ma veel ei tea, kas algusest või keskelt,” hakkab naine kiiresti “kribama” ja hõikab hüvastijätuks: “Ole siis tubli!”
Kuidas söandab keegi ennast Virve kõrval tubliks nimetada? “Aga sa proovi,” julgustab Järsumäe Virve naerdes.
Olavi Kõrre
muusik, Virve CD-de kaasautor
Järsumäe Virve on lihtne aus Kihnu naine, kelle elus on laul niisama loomulik kui hingamine. Mina kui madrus, seilates Virve laulude merel, olen õnnelik, et saan olla kapteniga ühes paadis.
Ike Volkov
Kukerpillid
Virve on osa maailmamuusikast. Usun, et kõige suurem austus laululoojale on, kui inimesed laulavad ta laule ega tule selle pealegi, et autor toimetab Kihnu saare taluköögis.
