Eestimaa kõige tuntumate öökullide asurkond vaagub hinge
Ornitoloogid tõdevad, et rahva seas tuntuimate kakuliste – öökullide ehk kassikakkude käsi käib järjest halvemini ning viimaste aastatega on need linnud muutunud niisama haruldaseks nagu kadumisohus kured ja kotkad.
Linnumees Rein Nellis tõi välja, et Eesti ornitoloogiaühingu viimase hinnangu järgi on võrreldes 2003. aastaga vähenenud kaitsealuste kassikakkude arvukus kaks korda, küündides kõige enam 120 paarini. „Sisuliselt on kassikakud muutunud sama haruldaseks kui must-toonekured,” nentis Nellis.
Tänavu leidsid ornitoloogid kõigest viis kassikaku pesa ning järeltulijad kasvasid üles neist vaid kolmes. Ühes pesas oli üks ja teises kaks kakuhakatist, kolmandast pesast olid pojad kontrollimise ajaks lahkunud. Ülejäänud kahes pesas oli rebane või kährik kakuvõsukesed nahka pannud.
Mink sõi toidulaua tühjaks
Nellis rääkis, et kui varem olid kassikakud levinud üle kogu sisemaa, siis nüüdseks on need haruldaseks muutunud linnud koondunud pesitsema eelkõige rannikualadele. Mis põhjusel, ei oska ornitoloogid täpselt öelda.
Arvatakse, et kassikakkude rannikule koondumise taga võib olla toidubaasi vähenemine sisemaal, milles oma osa võib olla mügride arvukuse vähenemisel. Nellis viitas, et mügride arvukuse vähenemise taga võivad omakorda olla ameerika naaritsad ehk mingid, kes on kakkude toidulaua tühjaks söönud. „Minkide levik ja mügride kadumine on omavahel ajalises seoses,” märkis ta. Seetõttu on kakud viimasel ajal läinud üle partide ja teiste veelindude söömisele.
Oma osa kassikakkude arvukuse vähenemises arvatakse olevat ka elektriliinidel. Nellis tõi välja, et Euroopas on kindlaks tehtud, et keskmiselt pooltel juhtudel on kaku surma põhjuseks olnud elektrilöök. Eestis küündib vastav näitaja hukkunud vanalindude puhul samasse suurusjärku. Tänavuse uuringu raames kontrolliti kakkude pesade läheduses liinialuseid 45 kilomeetri ulatuses, seekord siiski ühtki surnud lindu ei leitud.
Seoses kakkude arvukuse vähenemisega tõi Nellis näiteks ka Soomes juhtunu. Neil aegadel, kui põhjanaabritel töötas üle riigi tuhatkond prügilat, elasid kassikakud tänu prügimäerottidele priskelt ja said palju järglasi. Praeguseks on prügilate arv Soomes vähenenud kümme korda ning ühtlasi on allakäigule pöördunud kakkude arvukus.
Kassikaku pesa on pidevalt ohus
•• Kassikakk (Bubo bubo) on meie suurim kakuline, kelle keha pikkus küündib kuni 67 sentimeetrini. Tiiva pikkus on isaslinnul kuni 47 ja emaslinnul kuni 50 sentimeetrit. Ka kehamass on isaslinnul väiksem: 1,9–2,1 kg emaslinnu 2–3,3 kg vastu.
•• Kassikaku suured punased silmad on ümbritsetud hallikas-pruuni sulestikuga ja nende vahelt paistab tugev must kõver nokk. Kaku pea peal on omapärased suliskõrvad – pikematest sulgedest moodustunud tutid.
•• Elupaigana eelistab kassikakk okasmetsi, kõige enam rabamännikuid ja niiskeid kuuse-segametsi. Pesa rajab lind maapinnale kas võrdlemisi lagedale või siis hästi varjatud paika langenud puude okste ja juurte alla. Pesa on vooderdamata, lihtne kraabitud lohk.
•• Maapinnal pesitsemise tõttu on kassikaku munad ja pojad pidevalt ohus. Nii on nende vaenlasteks kõik kiskjad.
•• Haruharva pesitsevad kakud puu otsas suurte kulliliste mahajäetud pesades või mahajäetud taluhoonetes.