Suri viimane vanema põlve emakeelne liivlane
Laupäeval maeti Kuramaal liivi rannakülas Kūolkas arvatavalt viimne emakeelne liivlane Viktor Berthold. Ta oli pärit Vaid-küla Zūonkõ talust ning kuulus seega rikkasse ja kuulsasse Zūonkõ suguvõssa, kelle esiisast Vanast Zūonkõst räägitakse palju legende ning naljajutte.
Ta sündis aastal 1921, kooli minnes ta läti keelt ei osanud. Veidi hilisemal ajal pani eesti rahvaluuleuurija Oskar Loorits, kes on ka liivikeelseid luuletusi kirjutanud, Kuramaa rannakülades juba tähele tendentsi, et vanemad ei räägi oma lastega liivi keelt, vaid ainult läti keelt.
Ühena vähestest liivi meestest õnnestus Teise maailmasõja ajal Viktor Bertholdil end metsas varjates sõjamobilisatsioonist pääseda. Juuksuriks õppinud Viktor töötas hiljem metsavahina, oli kalur, autojuht ja sadamavalvur.
Viktor oli hinnatud kui ravitseja, kes ravimisel tarvitas liivikeelset jumalasõna. Lisaks oli Viktor viimasel aastakümnel eesti keeleteadlastele asendamatu keelejuht, keda 1990ndatel aastatel kutsuti aeg-ajalt Kūolka kooli liivi keelt õpetama, samuti õpetas ta liivi keelt Liivlaste Ühingu korraldatavates lastelaagrites. Liivi keelt sai Viktor kõneleda oma venna ja abikaasaga, kes surid 1990. aastatel.
Viimase kümnendi jooksul surnud silmapaistvatest liivlastest tuleks meelde tuletada samuti Zūonkõ suguvõsasse kuulunud oma kodus muuseumi pidanud ja meelsasti vanast ajast lugusid rääkinud Poulīn Kļaviņat (1918-2001), kes elas Vaid-külas surmani ja oli viimane pidevalt Kura rannas elav liivi keele rääkija. 2003. aastal lahkus 1912. aastal sündinud liivlasest teoloog Edgar Vaalgamaa, kes tõlkis liivi keelde Uue Testamendi ning pärast sõda elas paguluses Soomes.
Noored agarad liivi vabariigi kodanikud
20-30ndates eluaastates nooremaid liivlasi, kes on oma lapsepõlves rääkinud liivi keelt Viktor Bertholdi põlvkonda kuuluvate vanavanematega, võiks kõige rohkem olla praegu pool tosinat. Iseasi on see, kas neid emakeelseteks nimetada saab, kuid viimasel ajal on elavnenud Riias ja mujal liivi noorte liikumine, kes käivad ringi T-särkides kirjaga "Līvõ Republik" (Liivi Vabariik) ning armastavad laulda liivikeelseid rahvalaule.
Noorte agarate liivlaste hulgas on ka selliseid, kes meelsasti suhtlevad liivi keeles ka muul ajal kui igal suvel Kura rannas peetavas keelelaagris. Mitmetes Läti, Eesti ja teiste riikide ülikoolides töötavate keeleteadlaste abiga korraldatava keelelaagris tarvitatav ainus suhtluskeel on liivi keel.
Liivlasi on Lätis üle paarisaja. Enamasti on nad haritud ja hästi organiseerunud mitmetesse organisatsioonidesse - keskealist ja vanemat põlvkonda ühendab eelkõige Aldis Ermanbriksi juhitud Liivlaste Ühing ehk Līvõd Īt, nooremad on aktiivsed Liivi Kultuuri Keskuses (Līvõ Kultūr Sidām, vt ka nende kodulehte) - ja vähemalt kolm folklooriansamblit.
Ka Eestis kasvab liivlaste hulk: kui 1989. aasta rahvaloenduse andmeil elas meil üks liivlane, siis 2000. aasta loenduse järgi juba viis.
