Traumade tõttu kaotame palju inimelusid
Nii suure vahe põhjustavad eelkõige vigastused ja mürgistused, mis on südame-veresoonkonnahaiguste ja pahaloomuliste kasvajate järel kolmas suurim enneaegsete surmade põhjus. Eestis suri 2007. aastal traumade tagajärjel kokku 1612 inimest, neist 1269 meest ja 343 naist.
Noored mehed on altimad
Vigastused ja mürgistused on peamiseks surmapõhjuseks noortel, moodustades ligi 2/3 kõikidest surmapõhjustest. 2007. aastal sai vigastuste ja mürgistuste tõttu surma 28 last vanuses kuni 14 eluaastat. Hüppeliselt tõuseb traumadesse suremus alates 15. eluaastast – 2007. aastal kaotas vigastuse tõttu elu 158 noort inimest vanuses 15–24.
Viimastel aastatel on iga viies laps Eestis vajanud traumade tõttu haiglaravi. 2007. aastal vajas traumade tõttu arstiabi üle
36 000 kuni 14-aastast last ja rohkem kui 37 000 15–24 aastast noort. Kümneaastased ja vanemad poisid satuvad vigastuste tõttu haiglasse neli korda sagedamini kui sama vanad tüdrukud.
Vigastuste ravi maksab miljoneid
2007. aastal vajas vigastuste ja mürgistuste tõttu ravi ligi 193 000 inimest. See läks haigekassale maksma üle 350 miljoni krooni. Otsestele ravikuludele lisaks tuleb arvestada veel töövõimetushüvitiste, taastusravi ja ravimite kuludega. Vigastustega on seotud ka suur hulk kaudseid kulusid, näiteks töö- ja õpiaja kaotus, halvenenud elukvaliteet, aga ka vigastatu lähedaste ajakulu põetamisele, toetamisele ning vajalikele elukorralduse muudatustele.
Vigastusi saab ennetada
Eestis on kuni 14-aastaste laste traumadest põhjustatud suremus üks Euroopa kõrgemaid. Meie naabermaades Soomes, Rootsis ja Norras on laste vigastussuremus neli korda väiksem. See annab tunnistust järjepideva ennetustegevuse tulemuslikkusest. Põhjamaade taseme saavutamine peaks olema ka Eesti eesmärk. Tõhusa ennetustööga oleks 2007. aastal olnud võimalik päästa üle 60 lapse ja noore elu, hoida ära paljud raskemad ja kergemad vigastused ning sellega kaasnev koormus lähedastele.
Lastega juhtuvad õnnetused on peamiselt põhjustatud kas nende järelevalveta jätmisest või puudulikust teabest/õpetusest ja esmaabi andmise vähesest oskusest. Vigastuste vältimine peaks olema iga täiskasvanu südame-asi. Laste teadlikkuse tõstmise ja õigete hoiakute kujundamisega peaks tegelema juba varajases eas.
Vigastuste ennetamisel ei tohiks peamine roll olla tervishoiusektoril, kus tegeletakse vigastuste tagajärgedega. Tõhus ennetus sõltub nii ametkondade (koolide ja töökohtade) kui ka kodust saadud õpetuse ja järelevalve koosmõjust.