Jüri Pihl taotleb suuremat kodanike jälitamise õigust
Minister saatis riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni esimehele Jaanus Rahumäele kirja pealkirjaga „Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmise ettepanek”, milles palub kaaluda põhiseaduse muutmise vajadust ja pakub kohe ka omapoolse parandusettepaneku.
Nimelt võiks Pihli hinnangul põhiseadust muuta nii, et julgeolekuasutustel oleks õigus jälgida inimeste kirjavahetust ja telefonikõnesid ka siis, kui ohus on riigi julgeolek või põhiseadusliku korra kaitse.
Põhiseaduse paragrahvi 43 kohaselt on igaühel õigus tema poolt või temale posti, telegraafi, telefoni või muul üldkasutataval teel edastatavate sõnumite saladusele. Erandeid võib kohtu loal teha kuriteo tõkestamiseks või kriminaalmenetluses tõe väljaselgitamiseks.
„Riigi julgeolekut kui põhiseaduslikku väärtust põhiseaduse paragrahv 43 põhiõiguse piiramise õigustusena ei maini,” kirjutas Pihl, viidates Euroopa Kohtu kohtuniku Uno Lõhmuse ajakirjas Juridica ilmunud artiklile, kus autor eelistaks kuriteo tõkestamise eesmärgi liiga avarale tõlgendusele põhiseaduse muutmist.
„Tõlgendamisprobleeme tekitav olukord võib oluliselt kahjustada julgeolekuasutuste tegevust,” arvab siseminister, kelle hinnangul võib asutuste töös tekkida olukordi, kus julgeoleku tagamiseks inimeste õiguste piiramine võib minna vastuollu põhiseadusega.
Siseministeeriumi pressiesindaja Kristina Leeri sõnul ei ole julgeolekuasutuste töös ette tulnud olukordi, kus kehtiv õigus ei võimalda täita neile pandud ülesandeid.
Leer rõhutas, et „ettepanek ei ole ajendatud riigi võimaluste laiendamise soovist, vaid tehtud selleks, et analüüsida kehtiva õiguse selgust ja tagada isikute põhiõiguste piisav kaitse ning riigi tegevuse läbipaistvus”.
Riigikogu liikmed jäid siseministri ettepaneku suhtes skeptiliseks ja jätsid seaduse muutmise võimaluse siiski lahtiseks.
„Igat ettepanekut tuleb kaaluda. Antud juhul on erikomisjon pöördunud arvamuse saamiseks riigikohtu põhiseadusliku järelevalve kolleegiumi, õiguskantsleri ja põhiseaduskomisjoni poole,” ütles Jaanus Rahumägi.
Samal ajal märkis ta, et ka praegu kuriteost rääkides hõlmab mõiste riigi julgeolekuga seotud juhtumeid. „Näiteks Herman Simmi juhtumis mõisteti riigireetur süüdi ja tema suhtes viidi protseduurid läbi ikka riigi julgeolekust lähtudes,” märkis ta. „Toimivat seadust muutes ei tohiks sellega süsteemi destabiliseerida.”
Ka põhiseaduskomisjoni esimees Väino Linde ei pea ettepanekut mõistlikuks. „Ma ei saa aru, miks on vaja seadust praegu muuta, aga see oleks samm riigi struktuuride tugevdamiseks. Alati leidub riigis jõude, kes tahavad, et „suur vend” saaks meid enam jälgida,” arvas ta.
Pisut positiivsemalt suhtus teemasse julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni aseesimees Marek Strandberg. „Praegune maailm erineb sellest, mis oli siis, kui põhiseadus välja töötati. Ka selle muudatuse järgi peab jälgimise aluseks olema kohtu ehk sõltumatu võimu luba,” selgitas ta.
Oluliseks peab Strandberg aga seda, et muudatuse jõustumise korral paraneks kontroll. „Parlamentaarse järelevalve võimalused on väga head, aga meie komisjon on praegu võimetu seaduses märgitut ellu viima. Selleks peaks komisjoni töö olema teisiti üles ehitatud, mehitatud ja rahastatud.”
Gräzin: „oht julgeolekule” on ebamäärane
•• Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Igor Gräzin lausus, et talle juristina pisiparandus ei meeldi. „Kuritegu on ülimalt selge mõiste. See on igasugune tegu, mis on ette nähtud karistusseadustikus. Kas midagi meile meeldib või mitte, kui see on moraalselt halb, ei ole oluline. Kui seda ei ole kirjas karistusseadustikus, siis ei ole see kuritegu,” ütles ta.
•• Gräzin lisas, et igasugused julgeoleku-, otstarbekuse või amoraalsuse kaalutlused on ülimalt ebamäärased. „Mul on tunne, et see ettepanek läheb vastuollu kriminaalõiguse umbes 2000 aastat püsinud traditsiooniga,” rääkis ta. „Kriminaalrepressioon on kõige raskem inimõiguste rikkumine. Järelikult peab selle rakendatavus olema väga piiratud ja selge. Kui jutt on valesti tehtud 250-kroonisest trahvist, siis on sellest kahju, aga see ei hävita inimese elu. Kui aga inimene lükatakse käeraudadesse julgeolekukaalutlustel, sest kellelegi tundus asi kahtlane, siis on see nagu jälituskoera keti otsast lahti laskmine. See on väga radikaalne murrang.”
•• Gräzin leidis, et kui muudatus tehakse, siis ei ole vaja näidata ühtki konkreetset kuriteo paragrahvi. „Südametunnistus ja isamaa-armastus määravad, kes on süüdi ja kes mitte. Praktilise elu seisukohalt tahaks küsida, kuidas on võimalik ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut ilma kuritegu sooritamata.”
Õiguste rikkumise oht suureneb
•• TTÜ inimõiguste keskuse juhataja Marianne Meiorg lausus, et talle ei tundu muudatuse mõte päris õige. „Aga ma ei julge ka kindlalt öelda, et see on vale,” lisas ta.
„Eesti on seotud rahvusvaheliste lepingutega, näiteks Euroopa Liidu inimõiguste konventsiooniga. Minu teada ei lubata inimõigusi piirata selleks, et põhiseaduslikku korda kaitsta, vähemalt selles sõnastuses küll mitte. Tuleks kontrollida, kas selline piirang on lubatud.”
•• Muudatus võib Meiorgi sõnul tähendada, et rahvusvahelised organisatsioonid hakkavad meie vastu huvi tundma. „Kui siseministri mõtet USA-s või Suurbritannias kehtiva sisejulgeolekuseadusega võrrelda, siis on ka nende puhul mitmed rahvusvahelised organisatsioonid öelnud, et need tundub olevat liiga põhiõigusi piiravad,” sõnas ta.
•• „Massiliselt seadusemuudatus vahest kohe pealtkuulamisi kaasa ei too, aga kunagi ei tea, mis olukord võib tekkida. Minu arvamus on selline, et pigem võiks vältida selliste võimaluste teket. Vastava punkti lisamine suurendab arvatavasti seda ohtu,” rääkis Meiorg.
