Kui punab pihlapuu
Pihlakas (Sorbus) on roosõieline taim, mille lähisugulased meile tuttavatest taimedest on toompihlakas, aroonia, villpööris, õuna- ja pirnipuu. Kõigi nende vili on ehituse poolest õunvili, kuigi kõnekeeles nimetatakse pihlaka või aroonia vilja ka marjaks. Õunvili erineb marjast selle poolest, et seemned on kilejate vaheseintega kambrites.
Pihlakaid on põhjapoolkera parasvöötmes 135 liiki, neist 41 Lääne-Euroopas. Eestis kasvab looduslikult kolm liiki pihlakaid. Kõige tavalisem on liitlehtedega harilik pihlakas, Saaremaal ja Lääne-Eestis kasvab hõlmiste või lõhiste lehtedega pooppuu ning vaid Saaremaa lääneosas haruldane looduskaitsealune tuhkpihlakas. Enamasti on pihlakad keskmise kõrgusega puud või põõsad, kuid on ka mõne-kümnesentimeetrise kõrguseid roomava varrega kääbuspõõsaid ehk puhmaid. Euroopa väikseim on kääbuspihlakas (S. chamaemespilus), mis kasvab looduslikult Saksamaa lääne-osas ja Tšehhis, kuid on ka Eesti oludes talvekindel. Enamasti kasvab ta kuni meetri kõrguseks.
Aiataimena on pihlakas vähenõudlik. Looduses kasvab ta tavaliselt lubjarikkal pinnasel, ka alvaritel ja väikestel kivistel laidudel. Koduaeda sobivad paremini suuremate ja magusamate viljadega või huvitava lehestiku ja võrakujuga sordid. Õnneks on olemas palju Eesti talveoludele kenasti vastu pidavaid sorte.
Huvitavate kollaste viljadega pihlakas on „Joseph Rock”, mis leitud Lõuna-Hiinast. Dekoratiivsete, suurte roheliste pungade ja õisikutega ning värvika sügisrüüga on Koreast pärit pihlakas „Ullung”. Looduses kasvab ka valgete (Koehne pihlakas) või roosade viljadega („Kirsten Pink” ja „Pink Veil”) pihlakaid, aga on ka aprikoosi värvi viljadega „Apricot Queen”. Väikese tiheda ja kompaktse võraga on valgeviljaline „Nova”, ilusate pitsiliste lehtedega „Chinese Lace”, magusamate viljadega on „Sahharnaja”.
Kitsa koonilise võraga hariliku pihlaka sort „Fastigiata” kasvab 3–4 m kõrguseks, kitsa võraga tüüringi pihlakas „Fastigiata” kuni 8 m kõrguseks. 8–10 m kõrguseks kasvaval „Dodongil” on kompaktne võra ja ilus sügisrüü. Kasvukoha suhtes nõudlikum on roosade viljadega Lääne-Hiinast pärit Vilmorini pihlakas, mis tahab viljakamat mulda. Sageli kasvatatakse aedades ja kalmistutel ka nn leinapihlakat. See on hariliku pihlaka sort „Pendula”, mille lehtedel esineb kahjuks sageli kolletumist ja laigulisust. Tegemist on arvatavasti geneetilise rikkega ning kemikaalidega pritsimisest pole abi. Küll aga võiks sellist klorootilist pihlakat kevadel või suvel magneesiumirohke väetisega turgutada (magneesium on klorofülli molekulis tsentraalaatom!), mis võib probleemi leevendada, kuid puud terveks ei ravi.
Näsarooste
Pihlakas sobib alleepuuks, kasvatamiseks soolopuuna või rühmiti. Ta talub vajadusel ka pügamist, kuid vabakujulisena on palju ilusam. Pihlakas moodustab hübriide ka viirpuu, toompihlaka, aroonia ja isegi tuhkpuuga. Väga ilustate tumepunaste suurte viljadega on pihlaka ja viirpuu hübriid viirpihlakas (X Crataegosorbus). Kahjuks kohtab seda puud Eestis harva, kuigi tegu on meil talvekindla taimega. Vihmasematel aastatel võib sagedamini näha pihlaka lehtedel roostevärvi laike ja lehe alaküljel näsasid. See on pihlaka-näsarooste, mille põhjustajaks on pisiseen Gymnosporangium cornutum. Näsarooste pole puule surmav haigus ega nakka teisi viljapuid aias. Pihlaka-näsarooste vaheperemeestaim on kadakas.
