Poliitikauuringute keskuses Praxis valmis äsja analüüs, mis kirjeldab Eesti arstiabis viimasel aastakümnel toimunud muudatusi. Selles jõutakse järeldusele, et hoolimata kiiresti kasvanud rahastamisest ei ole kindel, et Eesti ravisüsteem oleks sellega efektiivsuse mõttes kaasa läinud. „Ühelt poolt on ju näiteks operatsioonide arv või ka arstivisiitide arv suurenenud, samuti tehakse rohkem moodsaid uuringuid. Kuid võib väita, et süsteem on arenenud ebaühtlaselt,” ütles üks analüüsi autoreid Ain Aaviksoo. „Analüüsi lõppjäreldusena soovime esile tõsta asjaolu, et seni pole piisavalt tähelepanu pööratud sellele, mida patsient reaalselt süsteemilt saab. Seetõttu pole mõõdikuid, seetõttu on tulemused ebaühtlased.”

Ülevaatest ilmneb üsna palju ärevaks tegevaid märke, aga on ka positiivseid tõdemusi, näiteks perearstisüsteemi kiire ja tulemuslik areng. Ühe huvitavama võrdluse saab tuua haigekassa tulude, eriarstijärjekordade ja hai­ge omafinantseeringu kasvu vahel.

Teine oluline võrdlus on Eesti ja naaberriikide taastusravi ja hooldusteenuse osutamise ning taas nendes valdkondades omarahastamise kasvu vahel. Lihtsamalt: vaesematele patsientidele jäävad need teenused aina kaugemale ja raskemini kättesaadavaks.

Ja lõpuks: ehkki analüüsis ei ole selgeid visandeid, mida teha, et süsteemi taas efektiivsemaks muuta, on siiski jõutud järeldusele, et eelkõige on vaja kaasata patsiente palju rohkem raviteenuste üle otsustamisse ning alles seejärel peab riik vajaduse korral looma motivatsioonisüsteemid, mis innustaks inimest rohkem oma tervise eest hoolt kandma. Ka ei tasuks unustada arstide vastutuse suurendamist ravitulemuste eest. Lõpetuseks arvavad uuringu tegijad, et ravisüsteemi sisene konkurents eri haiglate vahel mitte ei paranda ravi kvaliteeti, vaid hoopis halvendab seda.

Järjekordade pikenemine

Praegu oleks autorite arvates sobilik arutleda eelkõige selle üle, millist teenust peaks iga Eesti elanik tervishoiusüsteemilt saama. Kas ja mille eest peavad Eesti elanikud hakkama tõenäoliselt rohkem rahaliselt panustama? Sest 1990. aastaga võrreldes on meil küll üles ehitatud nüüdisaegne tervishoiusüsteem, kuid juba 2005. aastal hoiatas Praxis, et tervishoiu valdkonna rahastamise ja ühiskonna ootuste vahel on kaugemas tulevikus näha suurt lahknemist.

Nii ütlevadki autorid, et „tänaseks on rahastamise pool veelgi mustemaks muutunud, nii et senisel viisil jätkamine muutub ilmvõimatuks varem, umbes 2011. aastal”.

Eesti haigekassa tulud olid 2008. aastal ligi 12,9 ja kulud 12,3 miljardit krooni ning seda pärast 75%-st kasvu eelneva kolme aasta jooksul.

Samal ajal on haigekassa enda tehtud uuringu tulemuste järgi vaikselt, kuid pidevalt pikenenud eriarsti juurde jõudmise aeg: samal päeval sinna pääsenute osakaal on 2008. aastaks langenud 2,4 korda võrreldes 2002. aastaga. Samal ajal on kolm korda suurenenud nende inimeste hulk, kes peavad ootama eriarsti juurde saamist rohkem kui kuu: vastavalt 31% 2008. aastal ja 10% 2002. aastal.

Lisaks peab rahaga seoses ära märkima ka selle, et Eesti elanike kulutused tervishoiule on kasvanud tervishoiu valdkonna üldise rahastamise kasvuga samas tempos. Samal ajal on näha, et näiteks taastusravis on omaosaluse kasv kolm korda kiirem kui tervishoius tervikuna. See viitab selgelt ohule, et süsteemi tasakaalustamata arendamise tagajärjeks on vähemalt osa elanike jaoks tervishoiuteenuse kättesaamatuks muutumine.

Eestis on tervishoiukulud ühe inimese kohta 503 eurot aastas, mida on viis korda vähem kui Rootsis ja neli korda vähem kui Soomes. Samal ajal on meil omaosalus 27 protsenti, mis on kõrgem kui nimetatud riikides. Halvem on aga see, et Eesti meditsiini ühes nõrgalt arenenud valdkonnas, taastusravis, on üldisest rahastamise kasvust hoolimata riigikontrolli 2006. aasta auditi tulemuste kohaselt üksnes 19% taastusravi vajajatest seda saanud ja vaid pooled õigel ajal. Ent taastusravi vajadus on kaugelt suurem, kui olid võimalused Eesti tervishoiusüsteemi kõige jõukamatel aastatel, 2007–2008. Veelgi halvem trend on väga kiire omaosaluse kasv taastusravis, mis on kolm korda kiirem kui teistes raviliikides.

Aktiivravi võimalusi ehk voodikohti on Eestis Põhjamaadega võrreldes sama palju, kuid järelravi võimalused moodustavad vaid veerandi Põhjamaade tasemest ja hooldusravi võimalusi ei saa üldse võrrelda. Ning kui arste on Eestis 1000 elaniku kohta sama palju kui Põhjamaades, siis õdesid on ainult kaks kolmandikku ja hoolduspersonali üks kolmandik Põhjamaade tasemest.

Kasvav omaosalus

Hooldusteenustest rahastatakse hooldushaigla osas vaid 21% ja koduhooldusteenuste osas 15% vajadusest, selgus hiljuti sotsiaalministeeriumi tellimusel tehtud uuringust. Sama uuringu tulemustele ja Eesti demograafiainstituudi andmetele tuginedes vajaks 37,8% üle 65-aastastest inimestest kõrvalist abi ja umbes 25% nendest formaalset hooldust. Reaalselt suudetakse seda pakkuda vaid 5,6%-le patsientidest. Puudujääki hooldusravis kinnitab ka rahvusvaheline võrdlus, mille kohaselt pakutakse Eestis tegelikust vajadusest neli kuni viis korda vähem hooldusteenuseid. Väljakutse suurusest annab aimu hinnanguline vajadus investeerida vähemalt neli korda rohkem hooldusteenuste arendamisse.

„Eestis on tavaks rääkida arstide, õdede ja voodite arvust, e-tervisest ja lineaarkiirenditest, samal ajal kui inimeste omaosalus teenuste eest tasumisel on juba ligi 25 protsenti. Me teame, et haiglareformi lõpetamiseks on puudu umbes ühe haigekassa aastaeelarve jagu investeeringuid, samal ajal kui hooldus- ja taastusraviteenuseid ei saa valdav osa nende vajajaist,” kommenteeris Ain Aaviksoo.

Inimeste omaosalus tervishoiuteenuste eest maksmisel on viimase kümne aastaga oluliselt kasvanud ning see on väiksema sissetulekuga inimeste jaoks suhteliselt suur koorem. Elanike endi poolt otse teenuse kasutamise kohas makstud raha moodustab Eesti kõikidest tervishoiukulutustest orienteerivalt veerandi, kusjuures avaliku sektori panuse kasv jõukail aastail pole seda suhet muutnud. Veelgi olulisem on selle individuaalse rahalise koormuse järjest ebaühtlasem jaotus. Eeltoodud näited viitavad aga üldises plaanis väga selgelt asjaolule, et hoolimata rahastamisvõimaluste kasvust ei ole patsientidele pakutavate teenuste kasv olnud samas suurusjärgus kõikides valdkondades. Paljudes valdkondades, nagu eriarsti juurde pääsemine, omaosaluse suurus, juurdepääs hooldus- ja taastusraviteenustele, on olukord halvenenud. See omakorda viitab sellele, et Eestis on meditsiiniteenuste pakkumine muutunud ebaefektiivsemaks. Lihtsas keeles: inimene maksab küll tänu palgatõusule oma taskust riigile sotsiaalmaksuna aina rohkem raha, kuid vastu ei saa ta selle eest rohkem ja paremat teenust, pigem vastupidi.

„Järjekordade pikenemine või osa ravivõimaluste puudumine on see, mida patsiendid tajuvad,” ütles Aaviksoo. „Ne­mad ei saa lahendada haiglate ja haigekassa vahelist vaidlust, kummal järjekordade tekkimises enam süüd on. See on üks näide haiglatevahelise konkurentsi negatiivsetest mõjudest patsiendile. Heades tervishoiusüsteemides on iga arst huvitatud parima ravi pakkumisest kõigile patsientidele, mitte ainult nendele, kelle ravimise eest temale makstakse.” Poliitikaanalüüsi tulemused avalikustatakse Praxise veebilehel täna hommikul kell 9.

Järeldused

Uuringust koorus välja seitse tõdemust

•• Eestis on kasvuaastail jõudsalt arenenud eeskätt aktiivravi.

•• Moodsa ja kalli tehnika hulk ning selle kasutamine on kordi suurenenud.

•• Perearstisüsteemi arengul on oluline roll aktiivravi heade tulemuste võimaldamises.

•• Areng on olnud ebaühtlane erialade ja raviliikide lõikes.

•• Vähe arenenud on järel-, taastus- ja hooldusravi.

•• Patsientide omaosalus ja sissetulekust sõltuv ebavõrdsus on kasvanud.

•• Patsiendikeskseks lähenemiseks on vaja teha olulisi muudatusi ravi korraldamisel.