Vähenõudlikud Suvised lilled

Lupiinid sisaldavad mitmesuguseid mürgiseid alkaloide, kuid see on liigiti ja sorditi väga erinev. Mürkainete sisaldus sõl-tub ka taime vanusest – kevadel on lupiin mürgisem ja sügisel vähem. Lupiine kasvatatakse peale ilutaimede ka loomasöödaks sobiliku haljasmassi ja on kasutatud ka kohvi aseainena kasutatavate seemnete saamiseks. Mürgisuse kõrvaldamiseks seemneid esmalt leotati või keedeti, seejärel röstiti ja jahvatati. Vanas Egiptuses, Kreekas ja Roomas valmistati isegi küpsetuseks sobilikku lupiiniseemnejahu.
Liblikõielise taimena suudab lupiin kasvada ka toitainevaesemal pinnasel, sest juurtega süm-bioosis olevad mügarbakterid suudavad omastada õhulämmastikku. Aias valige lupiinile päiksepaistelisem koht, siis on õitsemine rikkalikum. Arvestama peab ka sellega, et ümberistutamise ja juurte vigastamise suhtes on lupiin pirtsakas. Taim tuleks kohe noorena istutada alalisele kasvukohale. See-eest on lupiine kerge seemnetega paljundada. Sageli õitseb kevadel külvatud seemnest tärganud lupiinitaim juba samal suvel. Lõikelillena on lupiin suursugune, kuid pole kõige parem vaasivees säilija. Kenaduse pikendamiseks lisage vette mõnd vedelat või pulbrilist lõikelillede säilitajat.
Sidrunipuu sugulast diktamnust ehk moosesepõõsast (Dictamnus albus) kõik ei tunnegi. Suvehalja rohttaimena on diktamnus ruudiliste (Rutaceae) hulgas üsna omanäoline tegelane. On ju enamik tema sugulasi igihaljad või heitlehised puittaimed. Tsitruselistega sarnaselt on moosesepõõsas rikkalikult eeterlikke õlisid. Tundlikuma nahaga inimestel võib lähem kokkupuude diktamnusega nahaville või kihelust põhjustada.
Looduses on diktamnus levinud Kesk- ja Lõuna-Euroopast kuni Põhja-Hiinani. Ta kasvab sageli klibustel aladel ja kuivadel mäenõlvadel, mistõttu vajab ta ka aias päikeseküllast kergema mullaga paika. Aiataimena on diktamnus pikaealine, kuid seemnete tärkamisest õitsemiseni võib kuluda neli-viis aastat. Enamasti kasvatatakse meil roosakaslillade õitega vormi, harvem puhasvalgete õitega diktamnust. Huvitava kujuga viljades – kukrutes – valminud seemned on parem külvata sügisel, sest need vajavad idanemiseks läbikülmumist või jahedat perioodi.
Porgandi kaunis sugulane
Porgandi sugulaste sarikaliste (Umbelliferae) seas on väga omapäraseid taimi. Ilutaimedena kasvatatakse meil vahel Euroopast pärit suurt tähtputke (Astrantia major) ja selle sorte. Tähtputk on huvitav selle poolest, et väikestest õitest koosnev sarikõisik meenutab väliselt üht suurt õit. Nii on see paremini nähtav tolmeldajatele. Kevadel võib tähtputke ekslikult isegi kullerkupuks pidada, sest lehed on neil sarnased. Aias valige tähtputkele niiskem või savikama pinnasega paik. Seeme on parem külvata sügisel, sest ületalve hoitud läbikuivanud seeme idaneb halvasti või üldse mitte. Punaste õitega tähtputke sorte paljundatakse peamiselt puhmiku jagamise teel kevadel või augustis-septembris – seemnetega paljundades ei pruugi järglased olla sordile iseloomulike tunnustega.
Väga kuivale päiksepaistelisele nõlvale või liivakale kohale sobivad kipslilled (Gypsophila). Nende seas on populaarseid üheaastaseid suvetaimi, nagu müür-kipslill ja kaunis kipslill, aga ka madalaid pinnakattetaimi. Selline on Kesk- ja Lõuna-Euroopast pärit roomav kipslill (G. repens). Pruudikimbutaimena on populaarne pööris-kipslill (G. paniculata), mis säilib kaunina isegi kuivanult. Venemaal kasutati varem üht kipslille liiki (G. patrinii) vase leiukohtade indikaatortaimena.