Mart Laar: valitsus peab oskama inimestele vastu tulla

Äsja tööle naasnud kahekordne peaminister ja IRL-i auesimees usub, et Eesti riigi arengu mõõt on Eesti inimene, ning seda tuleb silmas pidada.

Kuidas esimene riigikogu tööpäev reedel mõjus?

Koduselt.

Kas see on tõesti see, millega te tahate tegeleda? Tulla tagasi riigikokku, kus on poriloopimine?

Ma olen seda 20 aastat näinud. Nii et see mind küll ei kohuta, see kõik on mulle tuttav.

Te ei tahtnud jääda koju ja kirjutada?

Eks ma mõtlesin selle peale. Aga teisalt hakkad arutama, et nii palju on teha. Tulemust on olnud, aga riigikaitses on nii palju tegemata. Kuskil tuleb see tarkus, mille ma kaitseministrina omandasin, rakendada ja riigikogu on selleks üsna õige koht. Täna (eile – K. A.) osalesin esimesel riigikaitsekomisjoni istungil ja seal arutatakse neidsamu eelnõusid, mille ma ise kaitseministrina algatasin. Nii et tulin õigel ajal.

Mida oleksite kiiremini teinud, kui oleksite saanud tööd jätkata?

Mina olen alati läbematu ja sellepärast ma ära kukkusingi. Asjad on omavahel seotud ja võib-olla ongi tark asju rahulikumalt võtta.

Teie ärakukkumine – nagu ise seda nimetate – tuleneski ehk tegelikult sellest, et teil jäi üks pingeline tööosa – ­IRL-i juhtimine – ära ning tegutsejana oli teil ehk liiga suur pingelangus?

Võib-olla. Arstid ütlesid ka, et see võib sellega seotud olla. Adrenaliini õnnestus aastatel 1992 ja sealt edasi nii palju sisse pumbata, et sealt enam lahti ei saa. Ja kui adrenaliin hakkab vähenema, tulevadki muud probleemid. Näiteks enamik, kellega koos poliitikas alustasin, on praegu kas hauas või poliitikast läinud. Nii et adrenaliinivajadus on kindlasti üks omaette haigus.

Mis maailmas te haiguse ajal elasite? Kas sellises, kus Reformierakond oli arrogantne, valetas ja inimestel oli sellepärast piinlik, või pigem tundus teile, et sõbrad, meil on siin palju olulisemaid probleeme?

Mulle on alati tundunud, et poliitiline kaklemine võiks rohkem tagaplaanil olla ning üleval tõsised probleemid. Sest neid suuri probleeme on nii Eestis kui ka kogu Euroopas palju ees. Kui palju me oleme rääkinud Euroopa uuest võimalikust põhiseadusest? Peaaegu üldse mitte. Aga kui me seda ei tee, siis kukub see meile kaela ja siis on häda palju suurem kui ühe või teise poliitiku ebaõnnestunud käitumine või valesti öeldud sõnad ja tehtud teod.

Mis teid peale Euroopa võimalikust põhiseadusest mitterääkimise kõige rohkem häirib?

Neid asju on palju ja igal alal. On haridus, mis on meie jaoks saatuslik küsimus. On küsimus, kuidas hoida Eesti inimesi Eestis. See on ka saatuslik küsimus. Ma ei lööks siin kohutavat hädakella, aga seda küsimust tuleks põhjalikult käsitleda. See on tugev väljakutse kogu meie riigile. Eks see on võib-olla natukene kummaline, et me ise selle eest sõdisime, et see olukord tekiks. Kui me oleksime rahulikult Nõukogude Liidus istunud ja Euroopa Liitu mitte trüginud, siis poleks mingit probleemi, kuna keegi lihtsalt ei pääseks välja, kui ka väga tahaks.

Praegu ei ela meie inimene hästi. Ta ei ole rahul.

Siin on ainult üks põhjus, miks me hästi ei ela – 1939. aasta. Olime siis sisuliselt Soomega samal arengutasemel. Pärast enam kahjuks mitte, sest Soome tegi 1939. aastal meist teistsuguse otsuse. Miks me nii otsustasime, sellel on ka omad põhjused. Aga ükskõik mida me otsustame, tuleb neid põhjuseid meeles pidada. Alates sellest, et kaitsekulusid ei tohi vähendada. See oleks mäng tulevikuga ning väljaränne ja kõik muud probleemid oleksid palju suuremad. Viiskümmend aastat okupatsiooni on meid vaeseks teinud, aga me oleme praegu palju rikkamad kui okupatsiooni lõppedes. Oleme tublisti edasi liikunud, kuid jah – ikkagi suhteliselt vaene rahvas. Eriti sellega võrreldes, et meie kõrval elavad maailma praktiliselt edukamad rahvad – soomlased, rootslased.