TÄISMAHUS: Lastekodust ellu astunud poisid on jäänud kodutuks
Nad said just aasta lõpus 18-aastasteks. Nad elavad tänaval. Martin ja Aleks.* Tuttavad alates sellest, kui nad olid üheksa-kümme aastat vanad, kui perekonnad nad hülgasid, kui nad lastekodude vahet sõeluma hakkasid. Nüüd aga jõudis kätte täisiga ja neil ei ole enam kuhugi minna. Neil ei ole kodu, kooli ega tööd.
Mõlemal poisil on tegelikult olemas nende bioloogilised perekonnad, kuid kellelt nad ei saa seda toetust, mida vähemalt perekonnaseaduse alusel võiks lastevanematelt oodata. Kui Martin oli üheksane, leidis tema bioloogiline ema endale uue mehe, lõi uue perekonna ja poeg ei olnud enam sinna oodatud.
End hüljatuna tundva noore hinge päästmisega on aastate jooksul püüdnud tegeleda mitmed inimesed ja asutused: Tallinna lastekodu, Peeteli kiriku sotsiaalkeskus, lastekaitsetöötajad, ravikeskused Tallinnas ja Ida-Virumaal. Martin on aga mitmest neist minema jooksnud – usaldust ei ole. Mingil hetkel tekkisid tal sõltuvusprobleemid, esimesed konfliktid politseiga.
„Mulle lastekodus ei meeldinud,” ütleb Martin. Nüüd on ta 18 ja lastekodust öeldi, et aeg on täis, tuleb astuma hakata, jutustab ta edasi. Ta tunnistab ise, et tal olid seal konfliktid.
Tallinna lastekodu juhataja Leena Masing möönab, et nende juures elanud Martini lugu on keeruline ja oma osa selles on perekonnal, kes lapse hülgas. „Kõige keerulisem ongi meil nende lastega, kellel on küll pered olemas ja kelle pered tulevad ka toime, kuid kes hülgavad lapse. Selle petta saamise pärast, mida laps tunneb,” selgitas Masing.
Tema sõnul ei ela Martin enam nende juures, kuna ta varastas kasvataja tagant suure summa raha ja põgenes sellega tagasi pöördumata. Masingu sõnul saavad juba täisikka jõudnud endised lastekodu kasvandikud elada neil noortekodus, kuid selleks tuleb neil siiski käituda korralikult ja olla sõltuvustest prii.
Meie kohtumisele tulles ütleb Martin, et magas eelmine öö suvalise maja trepikojas. Tänaval, poodide ees on ta küsinud inimestelt süüa. Mida tal aga vaja oleks, on eluase. Lasnamäe linnaosavalitsusest, kuhu alla ta kuulub, olevat talle öeldud, et ta pandi küll elukoha järjekorda, kuid see võtvat veel aega, sest järjekorrad on nii pikad.
Peatunud õpingud
Martin alustas eelmisel sügisel õpinguid Tallinna Kopli ametikoolis ja need kulgesid päris kenasti, kuid nüüd on need peatunud: tänaval tühja kõhu täitmise võimalustele kulutatud päevade kõrvalt koolis ei käi. Samasse kooli viis sügisel samuti edukalt oma paberid sisse ka Aleks. Õpingute alustamiseni tema aga ei jõudnud. Selle asemel istus ta kolm kuud vanglas. „Vargus oli. Teistega koos varastasime.” Mida? „Raha.” Detsembris sai ta vanglast välja.
Alekski on poodide juures küsinud möödujatelt abi. Kõige külmematel öödel käib ta ööbimas oma vanaema juures, kellel on Koplis ühes räämas kollases ühiselamutüüpi kivimajas väike kümneruutmeetrine tuba. Kokku on siin tulnud hoida nii tapeedi, mööbli kui ka igasuguste ehitustöödega. Kütet ei ole – liiga kallis.
Koks-koks, kostab voodi kõrval seisvast kahest pappkastist. Aleksi tore vanaema võtab nende seest sülle kaks valgesulelist kana. „Minu armsad kanakesed!” kiidab ta. Need armastatud linnud tagavad, et memmel ja pojapojal oleks vähemalt midagigi süüa – munasid. Külmkapis tõepoolest muid toiduaineid peale munade ei näegi.
Vaata videost!
Väsinud kušeti peale hüppab hall kass ja hõõrub end vastu Aleksi jalgu. Vanaema võtab näppu poisi ketsid ja näitab, kuidas nende sees on suur auk. Need jalanõud asendavad poisi talvesaapaid.
„Need ei ole tingimused ühele noorele poisile, et ta saaks korralikult koolis käia,” ütleb Mati Sinisaar Peeteli kiriku sotsiaalkeskusest. Sinisaar teab ja tunneb mõlemat poissi juba aastaid ja on püüdnud neid otsa peale aidata. Aleks oli üheksa-aastane, kui ta esimest korda Peeteli kiriku eest magamast leiti. Pärast seda elas ta mõned aastad nende ajutises lastekodus. Kuid poisid keerlevad nüüd nagu surnud ringis: neil ei ole kodu, seetõttu ei saa nad õppida ega töötada, mistõttu ei saa nad endale elupinda.
„Sellistele poistele nagu nemad oleks vaja vahepealset elamise varianti. Mitte väikeste lastega koos lastekodus või eluheidikutega kodutute öömajades. Näiteks Soomes on selle peale mõeldud ja neile on võimaldatud omaette elamised õppimise ajaks,” ütles ta. „Meil lastekaitsjad üritavad nendega tegelda, aga neid ei ole lihtsalt kuhugi saata,” lisas Sinisaar.
Aleksi ja Martini mured aga on sügavamad. „Muidugi oleks vajalik, et selliste laste puhul saaks sekkuda ja nende probleeme lahendama hakata palju varem. Loomulikult on vaja eraldi tegeleda sõltuvusprobleemidega, kui need juba tekivad. Selleks oleks meil vaja juurde rehabilitatsioonikeskusi, mis oleksid noortele tasuta,” ütles Sinisaar.
*Poiste nimed muudetud.
Ametikoolil oma õpilastele eluaset kahjuks pakkuda ei ole
Tallinna linnale kuuluvast Kopli ametikoolist vastati samuti, et neil ei ole õpilastele õpilaskodu ega ühiselamut, kus õpilased saaksid õpingute ajal elada. Kuigi neil õpivad ka mitmed vanglast vabanenud noored, kellel on samuti eluasemeprobleemid. Kooli sõnul on Aleks koolist välja visatud, Martin on veel hingekirjas, kuid tal on palju õppevõlga tagasi teha.
Põhja-Tallinna hoolekandeosakonna juhataja Mart-Peeter Erss lubas Aleksi olukorda uurima hakata, kuivõrd poiss kuulub nende piirkonda. „Midagi ikka ehk saame organiseerida,” lubas Erss. Ta möönis, et kui mängu tulevad juba sõltuvusprobleemid, läheb elupinna kindlustamisega raskeks. Siiski on vähemalt kaks kohta, kus saab võõrutusravi tasuta ja elamispinna ka täiskasvanud mehed: Päästearmee võõrutusprogrammis ning Halastuse misjonäride ordu kloostris.
Aleksit ja Martinit aidata üritavad inimesed ütlesid Eesti Päevalehele, et nad püüavad uurida, kas mõlemad poisid saaksid kas nendesse programmidesse või siis vähemalt mingisuguse elamispinna.
