Juhtkiri: Olla enda peremees
Sel nädalal toimunud Eesti talupidajate keskliidu korraldatud aasta parima talu valimine on katse seda ametit hinnata ja talle tähelepanu tõmmata. Maage talu ulatuslikud investeeringud Ida-Virumaal oma lüpsilehmade lauta tõidki selle tiitli, rõhutades ühtlasi seda, mis majandusgeograafiliselt teada: Eesti põllumajanduslik eelis saab olla piimale lisaväärtuse andmises. Seda usku on küll raske säilitada aegadel, mil piimahindu on maha surutud ja talunike tööd üha vähem väärtuslikuks muudetud. Sellest hoolimata on Eesti põllumajandus muutunud võrreldes Nõukogude aja lõpuga meeletult efektiivsemaks - keskmine lehm annab tänapäeval tollasest kaks korda rohkem piima.
Meie saadavad Euroopa Liidu põllumajandustoetused pole kaugeltki Lääne-Euroopa tasemel. Põllumajandus annab tööd ainult umbes 4-5%-le Eesti elanikkonnast. Kuid see sektor on strateegiline, sest tegeleb Eesti rahva toitmise ja katmisega.
Alati on võimalik ka toitu importida, kuid toidu kvaliteedi juures muutub üha tähtsamaks selle kodulähedus. Mida lähedasem, seda värskem; mida värskem, seda tervislikum enamasti. Hind on üha suurema hulga tarbijate jaoks teisene argument. Kohalikul turul müüdavate toodete jaoks peab ka kasutama vähem olmemürke, sest neid pole vaja nii kaua säilitada. Olukorras, kus allergiate levik on uue põlvkonna puhul tõusuteel, on sellised argumendid üha olulisemad.
On hea meel näha, et talupidajate keskliit jagab auhindu ka alternatiivse talunduse kategoorias. Jah, oleme muutunud efektiivsemaks, kuid seda ka üha rohkema väetiste kasutamise hinnaga. Nõukogude aja lõpul räägiti palju nitraatide kahjulikkusest, kuid see, et praegu kasutatakse väetisi hulga rohkem kui tollal, peaks olema talunikele mõtlemiskoht.
