Euroopa põllumees on harjunud kriisiaastatel abi küsima, sest headel aegadel saadud toetused on juba ära kulutatud

Eesti suuremad põllumajandustootjad kordavad persoonilugudest ja päevaintervjuudest esindusorganisatsioonide pressiteadeteni pidevalt ühte ja sama loosungit - me ei kerjaks Euroopa Liidu toetusi, kui toetused kaotataks kogu ühisturul. Tegu on paraku tatsipauga, mida ei mõelda siiralt.

Kui põllumajandustoetuste kaotamisest EL-is kasvaks Eesti põllumajanduse konkurentsivõime võrreldes ülejäänud Euroopaga, nagu väidetakse, siis miks ei räägi sellest sõnakestki valitsus oma ametkondlikes dokumentides? Ka eesistujariigina ei rääkinud Eesti midagi ühise põllumajanduspoliitika (ÜPP) I samba otsetoetuste ega ka II samba põllumajandusliku konkurentsivõimega seotud investeeringutoetuste reformimisest.

Sest Eestis käib hetkel protsess, kus Lääne-Euroopas valdavalt väiketalunike sissetulekute kindlustamise foonil ajalooliselt kõrgeks kujunenud põllumajandustoetusi suunatakse suurtootmise lauskapitaliseerimiseks. Eesti riigi ainus seisukoht on, et siinsed toetuste tasemed tuleb tõsta EL-i keskmiseni, mis sisuliselt tähendab rehepapluse jätkamise soovi igaveseks ajaks igavesti. Selle soovi realiseerumise tulemuseks on taludel põhineva põllumajanduse - ja maaelumudeli kiirendatud asendumine kontsentreeruva tööstusliku põllumajandusmudeliga, mis suretab välja maaelu