Teame, et endises Nõukogude Liidus tehti otsuseid masselamuehituse, eriti hoonete tüüpide ja suuruste kohta tsentraalselt. Samas oli ka kohalikel arhitektidel ning planeerijatel võimalus kaasa rääkida nii mõneski olulises aspektis: mikrorajooni asukoht linnas, asukoha kujundamine ja füüsiline planeerimine ning hoonete paigutusprotsessid linnakus. Minu uurimuse eesmärk on paremini mõista eesti arhitektide panust, et saaksime hinnata nende elurajoonide mõju ajalooliselt ning praegu ja ka tulevikus. Paljudes lääneriikides, ka USA-s, on need piirkonnad järk-järgult kaotanud oma väärtust elukeskkonnana, mis on kaasa toonud mitmed sotsiaalsed ja etnilised probleemid. Ida-Euroopas, nii ka Eestis, on Nõukogude-aegsed elurajoonid palju paremas seisukorras, kuigi paljud uurijad hoiatavad võimaliku getostumise eest. Mu uurimus püüab mõista, kuidas säilitada sotsiaalne mitmekesisus ja muuta elurajoonide füüsilist planeerimist paremaks.

Teie uurimisobjekt - Nõukogude paneellinnakud Tallinnas - ehitati perioodil 1960-ndatest kuni 1980-ndateni. Kuidas saab seda võrrelda sarnaste projektidega läänes ja mujal?

Nõukogude Liidus ning Kesk- ja Ida-Euroopas ehitatud mikrorajoonid jagavad ühiseid jooni mujal maailmas 20. sajandi teisel poolel ehitatud modernistlike elamuprojektidega. Nende hulka võib arvata "sotsiaalmajade" kvartalid ja projektid Suurbritannias, Lääne-Euroopas ja USA-s; superquadra (ruudu-kujuliselt planeeritud paneelmajade grupp) Lõuna-Ameerikas, kõrghoonestus Aasias jne. Eri asukohtade lahendused jagavad mitmeid tunnuseid: hooneosade masstootmine (erinevalt varasemast "traditsioonilisest" meetodist), "ratsionaalne" naabruskonna või piirkonnaplaneerimine, kõrgasustusega kortermajad, mis võimaldavad tarbida vajalikke teenuseid, üldine efektiivsus.

Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid