RAAMATUBLOGI: Hiina avastamine köögi kaudu ehk tõuk toob selguse
Lääne ühiskonnal on raske mõista kõike seda, mis asub ida pool, nii Venemaad kui Hiinat. „Kui tahad vahetut kohtumist võõra kultuuriga, tuleb oma kookonist vabaneda,“ arvas toidukirjanik Fuchsia Dunlop ja läks kümneks aastaks Hiinat ja selle kööki avastama.
Mõni aasta tagasi kolme nädala jooksul Pekingis viibides hakkas lääne inimeste pärast kohati piinlik. Me võtame aluseks oma arusaamad ja tõekspidamised, peame neid ainuõigeks ning eeldame, et ülejäänud maailm peaks neist kinni pidama.
Tol Pekingi olümpial tormles ka üks ETV blondiin mööda Hiinat ning üllitas lugusid näitamaks, kui vastik, häbiväärne ja inimvaenulik too kummaline riik on. Õnneks võeti blondiin peagi eetrist maha.
Hiinlased olid õigupoolest pisut pahased, et lääs proovis nende ühiskonda oma mulli suruda, aga ei näidanud seada avalikult välja. Küll aga eravestlustest. Üks vabatahtlik, kõrgelt haritud tudengineiu, küsis leebelt, et kui vana ja järjepidev on teie, eestlaste, kultuur? Meie, hiinlased, oleme enda elu, usku ja kultuuri edendanud kuus aastatuhandet. Ja nüüd tulete teie õpetama, kuidas me peaksime olema ja käituma. Kas sellest ei piisa, et oleme riigi ja tavadega rahul?
Hiinlastest ja Hiinast ei saa tõesti muidu aru, kui end nende sekka suruda, omandada keel ja kombed. Dunlop võttis selle keerulise teekonna ette ja avastas Hiina läbi toidu. Ta tegi midagi erakordset – läbis Sichuani kokandusinstituudi, õppis viilutama porgandit 14 erineval moel, tundma praadimise imepeeneid nüansse ja pani end lõpuks maksma kohalikes restoranides töötades.
Hiina köök on raamatus siiski pelgalt raam, mille ümber kinnitada märksa sügavamat ja tummisemat teksti. Läbi toidu avanevad Hiina kultuur, olemus ja vaimsus täies ilus.
Hiina imeb sind endasse, tunnistab raamatu autor viimastel lehekülgedel ja meenutab rännaku algust: „Kümme aastat tagasi kulus mul julguse kogumiseks pool tundi, et friteeritud skorpioni süüa.“
Teekonna lõppu tähistas vanemate aiast leitud tõuk.
„Hiinas elamine oli põhjalikult muutnud mind ja mu maitsemeeli. Mu inglastest sõbrad võisid arvata, et näin samasugune ja olen endiselt üks nende seast, kuid tegelikult olin astunud üle piiri teisele poole. Süüa või mitte süüa tõuku – siin ei olnud enam küsimus, kas ma julgen seda süüa, vaid kas ma julgen nii jultunult näidata, et mul pole tõesti vahet.
Ilmselt aimate, mis edasi sai. Hea lugeja, ma sõin ta ära. Ma tunnistan üles: ma hammustasin seda õrna rohelist keha, tundsin ta jalakesi oma keelel ja neelasin ta alla. Midagi ei juhtunud. Taevas ei müristanud kohalike jumalate marust, maa ei värisenud ja veeuputust ei järgnenud. Tõuk ise oli küllalt tuima veise maitsega. Tundsin end hästi. Ei midagi erilist. Seega hammustasin veel ühe tükikese ja sõin ära ka pea. Seejärel jätkasin oma lõunasööki ja nautisin seda. See lõunasöök jääb mulle meelde selgusele jõudmise lävena, äratundmishetke tabamisena.“
