Eerik-Niiles Kross Vabaerakonnast: väide, et piirilepingu ratifitseerimisega saadame amoraalse signaali Euroopale, on tõeline silmamoondus
Vabaerakonna riigikogu fraktsiooni nõunik Sergei Metlev proovis äsja Delfis pikemalt selgitada Vabaerakonna volikogu otsust olla piirileppe ratifitseerimise vastu. Otsus ise oli lakooniline ja sisaldas kolme vastuargumenti.
Esiteks, lepingus puuduvat side ja viide Tartu rahulepingule, teiseks, lepingul olevat "suured sisulised puudused", ja kolmandaks, leping mõjuvat Eesti-poolse heakskiiduna Georgia alade okupeerimisele ja Krimmi annekteerimisele.
Kuivõrd ei Vabaerakond ega Metlev ei ole vaevunud täpsustama, milles need "suured sisulised puudused" seisnevad, on selle väitega muidugi keerulisevõitu vaielda, sest sellel puudub tegelikult sisu. Vastaks lihtsalt, et niikaua, kuni mõnda sisulist puudust ei nimetata, saan jääda veendumuse juurde, et allkirjastatud lepingul ei ole ühtki suurt sisulist puudust. Lihtsalt selle tõttu, et leping kirjeldab kahe suveräänse poole kokku lepitud ja aktsepteeritud piirijoone kulgemist. Suur sisuline puudus saaks siis olla mingi piirikirjelduse viga või olulist valestitõlgendust võimaldav punkt. Seni pole taolist keegi avastanud ja kui Vabaerakond on, siis ta vaikib sellest.
Tartu rahulepingu küsimust on lepinguga seoses vaaginud Eesti erinevad valitsused, riigikogu koosseisud ja õiguskantslerid. Kõik on jõudnud järeldusele, et lepingu sõlmimine ei mõjuta Tartu rahust tuleneva õigusliku järjepidevuse kehtivust, on põhiseadusega kooskõlas ja Eesti huvides. Veelgi enam, kui me väidaks, et Tartu rahu olemasolu ja kehtivus võtab meilt õiguse sõlmida uusi piirilepinguid, asuksime ju ise oma Tartu rahust tulenevat suveräänsust piirama. Viimased kümme aastat on venelastega läbi räägitud teksti, mis võimaldab Eestil jääda Tartu rahu ja õigusliku järjepidevuse juurde ning Venemaal elada sellega, et Eestiga sõlmitakse piirileping ilma Tartu rahu kehtetuks kuulutamata. Venemaa ise on Tartu rahu kõigepealt 1940 ja seejärel 1944 rikkunud ning selle expressis verbis veel 1994. aastal ühepoolselt kehtetuks kuulutanud. Lepingu allakirjutatud teksti ratifitseerimine ei muuda kummagi poole seisukohta ses küsimuses, küll aga kinnitab üle Venemaa tunnustuse end 1918. aastal välja kuulutatud riigiga samaseks pidavale Eestile.
Nii õiguslikult kui ka poliitiliselt on kõige huvitavam Vabaerakonna väide, et piirilepinguga me justkui kiidame heaks Venemaa agressioonid teiste riikide vastu. Metlev arendab seda väidet edasi, tulles järeldusele, et piirilepinguga "Venemaa saab kätte siin ja praegu talle vajaliku kinnituse, et Euroopa Liit on valmis asju alla neelama ja Kremli tingimustel edasi minema". Ma loodan, et see Vabaerakonna väide on puhtalt (sise)poliitiline. Sest õiguslikult pole see mitte ainult nonsenss, vaid ka otseses vastuolus rahvusvahelise lepinguõiguse põhiprintsiibiga. Nimelt kehtib juba rooma õigusest Viini konventsioonidesse kodifitseeritud kaks aluspõhimõtet, et leping ei loo mingeid kolmandaid õigusi, mida pole kokku lepitud ja et leping kahe riigi vahel ei loo kunagi kolmandatele mingeid kohustusi ega tekita neile õigusi (pacta tertiis nec nocent nec prosunt). Seda printsiipi ei ole teadaolevalt mitte keegi seni vaidlustanud. Enne Vabaerakonda, tähendab.
Seega, õiguslikult ei saa Eesti-Vene piirileping mitte mingil moel kuidagi riivata Urkaina, Georgia või Euroopa Liidu huve. Tõepoolest, Venemaa võib teha ükskõik milliseid retoorilisi uperpalle, aga päris naeruväärseks nad ennast ehk siiski muuta ei soovi.
Jääb Metlevi (ja Vabaerakonna) esitatud moraalne argument. Selle võiks kokku võtta nii, et sõdiva putinliku Venemaaga, kes rikub pidevalt rahvusvahelist õigust, pole moraalne lepinguid sõlmida.
Kui sama hingetõmbega väidetakse, et lepingut ei tohi ratifitseerida, kuna seal ei nimetata Tartu rahu, siis tuleb meenutada, et Tartu rahu sõlmimise ajal sõdis Venemaa meie liitlaste Ukraina, Läti, Leedu ja Poolaga ning kavandas Aserbaidžaani ja Georgia ründamist. Lisaks ei tunnustanud Venemaa bolševistlikku valitsust ükski meie lääneliitlane, kaasaarvatud Suurbritannia, kes meid Vabadussõjas olulisel määral aitas ja kelle huvides olnuks hoida Venemaad jätkuvas isolatsioonis. Ma pole täheldanud, et Vabaerakond või mõni muu piirileppevastane peaks seetõttu Tartu rahu amoraalseks. Vastupidi, Tartu rahu oli Eesti huvides just seetõttu, et lõikas meid agressiivse Venemaa küljest juriidiliselt lahti. Täpselt sama teeb piirileping täna.
Teiseks, väide, et piirilepingu ratifitseerimisega saadame me amoraalse signaali Euroopale, on tõeline silmamoondus. Eesti on alates 1996. aastast, kui me käisime OSCE kohtumisel piirikaardiga ja kirjutasime sellele Euroopa riikide silme all ühepoolselt alla, kinnitanud, et meie oleme lepingu sõlmimiseks valmis ja takistaja on Venemaa. Just selle valmiduse peale aktsepteeris Euroopa meid nii EL-i kui ka NATO liikmekandidaadina. Me andsime korduvate avalduste ning mitmekordse piirilepingu allkirjaga ka siduva kinnituse kaudu Euroopale õigustatud ootuse, et Eesti lahendab piiritüli.
Õigustatud ootuse pärane käitumine on rahvusvaheliste suhete ja paljude arvates rahvusvahelise õiguse üks põhiprintsiipe, nii-öelda tsiviliseerituse mõõdupuu. Me lõime õigustatud ootuse, et Euroopa piiril me ebastabiilsust ei loo. Asjaolu, et Venemaa ei käitu rahvusvahelise õiguse normes ja seda ootust mitmel pool rikub, ei vabasta Eestit kuidagi tsiviliseeritud käitumise kohusest. Nii et kui me 25 tunnil oma 20 aastat kinnitatud käitumist muuta kavatseme, rikume me ise seda tsiviliseeritud riikide omavahelise suhtlemise korda, mille säilitamise olulisust rõhutab koguni Vabaerakond.
