Marika Jahilo: mis paraad see on, kus ei marsi ühtegi last?
24. veebruari varahommik. Tuled põlema - õues on veel pime. Mantel selga, kohvimasin sisse - kuidas kellelgi. Lumekrudinal läbi linna Kuberneri aeda Pika Hermanni alla või heiskab oma triigitud sinimustvalge ning suundub siis tuppa vabariigi aastapäeva esimest sündmust telerist jälgima. Lapsed veel magavad - las nad.
Hümni laulmine koos lipu heiskamisega vabariigi aastapäeva hommikul on ilus sümbol, mis annab mõista, et me oleme jätkuvalt olemas, et me elame vabal maal ja et me oleme selle eest tänulikud. Traditsiooniliselt valgub suurem osa ärkavast rahvast seejärel aegsasti Vabaduse väljaku äärde, et kaasa elada järgmisele, paljude jaoks päeva suurimale sündmusele - aastapäeva paraadile. Seal anname au meie riigi iseseisvuse eest võidelnutele ning sisendame läbi sõdurisaabaste müdina ja roomikute müra, et järgmine kord sajatame vaenuliku okupandi kaugele piiri taha.
