HOMSES PÄEVALEHES: Prantsuse ajaloolane: džihadistid ei ole tegelikud muslimid
Mis oli murdehetk, kui Prantsusmaal hakkas immigratsiooniga viltu vedama?
Immigratsioon on Prantsuse ajaloos väga vana nähtus. Nagu 19. sajandil itaallaste sisseränne, samuti belglaste, sakslaste. Prantsuse ühiskond tunneb mitmekesisust juba pikka aega. Aga 1980-ndatel tõstatasid paremäärmuslased rahvusidentiteedi küsimuse ja neid hakkas saatma edu valimistel.
Miks just siis?
Nähti, et migratsioon jääb püsima, tekkis teine põlvkond. Ja see põlvkond väljendab ennast vägivallaga, põletades autosid jne. Tekkis arusaam, et teise põlvkonna immigrandid on huligaanid. Samal ajal olid nad rassismi ohvrid. Need kaks reaalsust: osa noorte – mitte kõigi – vägivaldsus ja samal ajal vägivald nende vastu loob vastuolulise debati. Ühelt poolt öeldakse, et nende noorte aitamiseks on vaja midagi teha, ja teisalt, et nad tuleb eemale tõugata. See debatt pole siiani lõppenud. Küsimus on ühtsuses ja mitmekesisuses. Ühtsus on vabariigi alusidee. Nüüd tekkis küsimus, kuidas mitmekesisuse idee sellega seostub. Kuidas toimib Prantsusmaa mitmuses?
Võõra vastu on ikka võõristust tuntud, aga 1980–1990-ndatel läheb kõik sassi, sest nad on juba Prantsuse kodanikud. Nemad on meie ja meie nemad.
Paljud ütlevad, et islam usuna aktsepteerib ideid, mis ei austa inimõigusi, islam võtab aluseks šariaadi seaduse ja suurem enamik islamiusulisi aktsepteerib neid ideid. Seetõttu nad aktsepteerivat, et islami leviku nimel minnakse džihadismini.
Ma arvan, et džihadistid, radikaalid ei ole tegelikud muslimid. Nad leiavad islamis viisi, millega väljendada oma enesetapjalikke ideid ja viha. Islami usul on tendents laskuda rassismi poole. See sunnib muslimi instantse, imaame probleemile otsa vaatama. Ja vaatama, kes need vägivaldsed isikud on.
Loe edasi homsest Eesti Päevalehest!
