Aeg kaob, kellad jäävad

Stoppardi „Arkaadia” on ülimalt nõudlik näidend. Vanemuine on sellega hiilgavalt hakkama saanud.

Tegevust on „Arkaadias” vähe, seegi keskendub suurel määral paberite ja arvutiekraani uurimisele. Domineerib mõttepinge. Tekst kulgeb kogu aeg otsekui udus: räägitakse küll palju ja huvitavalt, kuid tähtsamaid asju otsesõnu välja ei öelda. („Mõistan. Või tegelikult ei mõista.”) Need tuleb välja mängida, mistõttu pole tekst „Arkaadias” näitlejale mitte hõlbustav abivahend, vaid raske koorem.

Septimus: „Kujutelm pole avastus.”

Thomasina: „Pilge pole vastuväide.”

Bernard: „Miks ta ei räägi?”

Hannah: „Ei ole küsinud.”