Eesti kirjandusmuuseumi juht: Ellen Niidust ei saa kirjutada, et ta oli. Oma loominguga ta lihtsalt on meie juures

Ellen Niidust ei saa kirjutada, et ta oli. Oma loominguga ta lihtsalt on meie juures. Tema lasteluuletuste ja -juttudega on üles kasvanud mitu põlvkonda. Nii nagu kogu Eestile on ta ka minule olnud märgilise tähendusega.

Lapsepõlvest mäletan raamatuid "Rongisõit", "Karud saavad aru", "Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magada" ja "Imeline autobuss". Meeles on praegugi mitmed Ellen Niidu imelise rütmiga luuletused. Eriliselt on meeles, kuidas ma 1966. aasta kevadel üheksa aastaselt läksin Vana-Mustamäelt jala üles mäkke Nõmmele, et osta Pille-Riini lugusid, mida ma väga endale tahtsin. Ilmselt oli tegu vähemalt kolmanda trükiga.

Vähe on eestlasi, kes ei teaks, kuidas piilupart oli rongijuht, kuidas rong see sõitis tsuhh-tsuhh-tsuhh, kuidas kõik nad läksid uperpalli ja kukerpalli ja mis siis kõik edasi sai. See ja paljud teised Ellen Niidu luuletused on esimesed, mida lastele ette loetakse ja mida lapsed pähe õpivad ja kordavad. Kuidas teeb meile nalja, kui lapsed natuke puterdavad või luuletust korrates vigu teevad.

Ellen Niit on tunnetanud eesti keelt selle ilus, rütmis ja lihtsuses ning valanud eesti keele luule- ja proosavormi. Aga tema lood ei ole ise lihtsad. Need on keerukad ja õpetlikud, need haaravad nii laste kui ka täiskasvanute meeli.

Kes ei mäletaks luuletust Kati karu: „Kas teist keegi aru sai / kuhu Kati karu sai? … Nüüd Kati ilma karuta /on justkui ilma aruta“.

Ellen Niidu loodud tegelaste galerii on aukartust äratav – Pille-Riin, Triinu ja Taavi, onu Ööbik, Krõll. Kõik nad elavad fiktsionaalsete tegelastena meie ümber. Aga nad on nagu päriselt olemas.

Minu jaoks on eriline teos Ellen Niidu loomingus "Suur maalritöö". Kui raamatuke 1971. aastal ilmus, siis oli selles minu jaoks hingemattev religioosne mõõde. „Kord õige ammu, kullapai, / kui maailm alles valmis sai, / ta oli värvimata. // Kõik oli tehtud justkui veest.“ See on piibellik maailma loomine. Sügaval nõukogude ajal kõlas see imeliselt: „Alguses lõi Jumal taeva ja maa. Maa oli tühi ja paljas ja pimedus oli sügavuse peal ja Jumala Vaim hõljus vete kohal“.

Maailm on alles värvimata ja rahvas tõstab lärmi, tuleb looja-demiurg-pintslimees ning viib oma töö lõpule. Täiuslik maailm saab valmis.

Aitäh, Ellen, et sa meie, meie laste ja lastelaste jaoks ikka olemas oled, et meie ümber on sinu lugude imetabaselt täiuslik ja fantaasiarikas maailm!