Eks esmalt oli kahtlusi, kui „Trifiidide päeva“ uus trükk pihku juhtus. Et mis sest lugeda, on ju teada, mis toimus – kõndivad taimed, säärased suured kallad tapavad piitsataolise keelega inimesi. Pildid ammunähtud filmist kangastusid silme ees.

Hakkad aga lugema, siis jäädki, poole ööni välja. Põhisüžee oli, jah, meeles, ent ei enamat. Kusjuures pealtnäha tundub lugu olevat stamplik, naiivne ja primitiivne, kuid veab endasse ning peaks kahtlemata kuuluma nimekirja: 1001 raamatut, mida tuleb elu jooksul lugeda.

Vaat ei viitsinud välja otsida 1990. aastal „Mirabilia“ sarjas ilmunud esimest trükki ja võrrelda – et kas toona, kui Eesti oli veel tükike kuuendikust planeedist, kirjutati lahti trifiidide sünnilugu? Ehk siis need liikuvad ja inimvihkajalikud taimed sündisid Venemaal lõssenkismi tähe all ja levisid õnnetu juhuse tõttu üle maailma.

Samal ajal toimus taevalaotuses rohelistest plahvatustest koosnev imeline vaatemäng, mida igaüks soovis näha. Ent kes nägi, jäi pimedaks. Ja pimedate vastu oli jõud juba trifiidide poolel. Õnneks oli neid, kes tänu juhusele silmanägemist ei kaotanud, kuid pidid vaatama, kuidas tsivilisatsioon hävib. Alles jäid inimsaarekesed keset trifiide ning algas igavesti kestev sõda.

Tegelikult on üsna karm, kui vähe läheb vaja, et inimene, looduse kroon, paisata toiduahela tagumistesse ridadesse. Kusjuures indiviid jääb tsivilisatsiooni hävides abituks – tehnoloogia enam ei tooda, ise aga toota ei oska. Ükskõik mida. Talumees toidab veel end ära, aga kui seppa pole, siis kas ta suudab vikati ja adra valmis tahuda? Ja kust ta saab soola ja tikke?

„Trifiidide päev“ jääb justkui poolikuks. Ehk siis lugejal tuleks endal peas tulevik valmis kirjutada. Tõsi, veerandsada aastat hiljem kirjutas Simon Clark raamatule järje „Trifiidide öö“, aga sellest edaspidi.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid