Kaja Kallas õpetajate päeval: tehnoloogia koolis – kas lapse tuleviku kindlustaja?
1951. aastal ütles Nobeli preemia laureaat Glenn Seaborg, kes avastas muuhulgas plutooniumi, et autod tunduvad olevat eriti viljakas liik, kes paljunevad vabalt ja kellel ei tundu olevat ühtegi piisavalt tugevat looduslikku vastast, mis suudaks nende paljunemist kontrolli all hoida. Tänapäeval võib sama öelda arvutite ja interneti kohta. Kas koolides peaks püüdma tehnoloogia levikut piirata või peaks vastupidi kasutama seda kõike ära, et anda meie lastele vajalik haridus, mis neile tulevikus head töökohad tagab?
Hiljuti tutvustati meile Euroopa Parlamendis uuringut, mille kohaselt 50% juba sündinud lastest ei tööta tulevikus ametikohtadel, mis on praegu juba olemas. Näiteid võib tuua isegi lähiminevikust: enne 2007. aastat ei olnud meil veel nutitelefone ja seetõttu polnud ka ettevõtteid, kes tegeleksid nutitelefonide rakenduste (ehk äppide) loomisega. Nüüdseks on selles sektoris ainuüksi Euroopas peaagu kaks miljonit töökohta.
Tehnoloogiasektor ei ole enam ammu eraldiseisev sektor - ei ole olemas valdkonda, kus tehnoloogiat tänapäeval ei kasutata. Seetõttu on oluline tehnikat mitte peljata ja kasutada ära selle pakutavaid võimalusi.
Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Infotehnoloogia Kolledži ühistööna viidi 2013.-2014. aastal läbi uuring selle kohta, millised tegurid tekitavad üliõpilastel huvi IT-valdkonna vastu. Selgus, et oluline impulss tehnoloogiasektori kasuks valiku tegemisel saadakse juba lapsepõlves. Seda enamasti läbi kogemuse midagi ise arvutit ja tehnoloogiat kasutades valmis teha. Olulise faktorina toodi huvi tekitamisel esile ka informaatikatunnid koolis.
See sama uuring näitas, et 60% vastajatest tegi oma erialavaliku põhikoolis või gümnaasiumis, mis näitab, et kool ja seal pakutavad võimalused on põhiliseks suunaks õpilaste valikul. Õpilased leiavad, et tänu tehnoloogiale on õppimine meeldivam ning huvitavam ja materjal arusaadavam. Ka õpetajate hinnangul tõstab tehnoloogia kasutamine õpilaste motivatsiooni ning tihtipeale muudab õppimise kiiremaks ja lihtsamaks.
Seega tuleks igati soodustada laste kokkupuuteid tehnoloogiaga, et nad mõistaksid, et ilma tehnoloogiat tundmata läbi ei löö. Väga tervitatav on eralagatus Eesti 2.0, mis püüab inspireerida koolinoori valima tehnoloogiapõhist tulevikku. Mujalt maailmast võib tuua sarnase näite. 2014. aastal käivitas Jaapani valitsus projekti, mille raames varustati kõik sealsed alg-, põhi- ja keskkoolid 3D-printeritega. Selle eesmärk on elavdada majandust ja viia Jaapan taas tehnoloogia valdkonna tippu, kuid siinjuures peetakse oluliseks õpilaste loova ja tehnoloogilise mõtlemise toetamist.
Samas ei tohi tehnikaga koolides ka liiale minna. Üks loodusõpetuse õpetaja kurtis, kuidas temalt pidevalt päritakse, kuidas ja kui mitu korda on ta oma õppekavas kasutanud digilahendusi, aga mitte keegi ei ole temalt küsinud, kui mitu korda on ta lapsed õue loodusesse viinud. Digitaalne kirjaoskus on kindlasti vajalik, aga unustada ei tasu, et elementaarsed suhtlusoskused on läbilöömiseks samuti olulised.
Euroopa Parlamendi robootika ja tehisintellekti töögrupi koosolekutel on meile tutvustatud mitmeid uuringud, mis püüavad ennustada, millisi oskusi tulevikus lähtuvalt tehnoloogia arengust on vaja. Digitaalsetes oskustes on arvutid reeglina inimestest paremad, samas kui emotsioonide mõistmine, suhtlus, meeskondade moodustamine ja muu inimesele omane on endiselt inimeste pärusmaa. Hea näide siin on Ettevõtlusnädal, mille raames saavad koolinoored üle Eesti osaleda tehnoloogia-hackathonil, kus erinevate oskuste ja teadmistega õpilasgrupid peavad koos looma midagi innovaatilist. Meeskonnatöö ja tehnoloogilised oskused peaksid ka tulevikus käima käsikäes.
Kui lapsed on ainult tehnoloogiaga hõivatud ja ei märka vahepeal pilku ekraanilt tõsta, et teineteisega suhelda, siis ei pruugi neil tulevikus olla kindlust, et tehnoloogia nende töökohta ei võta. Seega on oluline leida vajalik tasakaal, et suure tehnoloogiatuhina käigus me inimest enda sees ei kaotaks.
Ilusat õpetajate päeva!
