Jaak Madison: rahva ühendajat tagatoas ei meisterda
Parem presidendi otsevalimised kui madalam latt riigikogus või tühjade sedeliteta valimiskogu, leiab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna aseesimees ja riigikogu liige Jaak Madison erinevaid presidendi valimise viise kaaludes.
Mart Nuti (IRL) arvamuslugu, mis puudutab presidendi valimiskorda, vajab nii mitmeski punktis parandamist.
Väide, et taas on tekkinud suurem poleemika presidendi valimissüsteemi osas, ei ole päris korrektne. Teatavasti olid praegused valimised esmakordsed Eesti ajaloos, kus ei suudetud valida presidenti isegi mitte valimiskogus. Sellest johtuvalt on ka põhjendatud praegune suurem tähelepanu praeguse valimiskorra ja selle toimimise vastu.
Väide, et praegu nõuavad teatud huvigrupid presidendi volituste suurendamist, ei vasta tõele. Debatt keskendub otsevalimiste vajalikkusele, mitte automaatselt presidendi rolli suurendamisele.
Tõsi on, et Eesti on oma 1992. aasta põhiseadusega valinud parlamentaarse demokraatia tee, kuid see ei välista võimalust võimaldada otsevalimisi.
Vaadakem üle lahe põhja poole – Soome on parlamentaarne vabariik, kuid rahval on võimalik valida otse oma riigipead. Suuremate volitusteta või täidesaatva võimuta.
Sarnane olukord on Austrias, kus presidendil on sarnaselt Eestiga esindusfunktsioon, kuid valimised toimuvad erakondlike kokkulepete või naeruväärse kemplemiseta.
Tasub märkida, et Euroopas on üheksa parlamentaarset riiki, kus väga edukalt toimivad presidendi otsevalimised. Juba mainitud Soomele ja Austriale veel lisaks Bulgaarias, Iirimaal, Leedus, Poolas, Slovakkias, Sloveenias ja Tšehhis.
Mart Nutt nendib, et praegune valimiste kord ei ole õnnestunud. Nõustun. Kuid lahendus, mida välja pakutakse, ei vii meid edasi parema toimimiseni.
Ma tuletan meelde, millest tingituna on tekkinud praegune probleem. Kuus parlamendierakonda on kõik üksteisega konkureerivad. See tähendab, et kõik soovivad ideaalis tulla välja oma kandidaadiga ning teha talle võimalikult efektiivne kampaania.
Parlamendis valituks saamise eeldus on aga 68 häält, mis tähendab kahte võimalust – kandidaat peab suutma leida toetust vähemalt kolmes erakonnas, mis näitab tema laiapõhjalist toetust erinevate poliitiliste jõudude poolt, või teisel juhul kukuvad valimised läbi, sest kõik erakonnad üritavad mängida valimiskogule ning proovida seal õnne.
Valimiskogus kordub sarnane stsenaarium: presidendiks saamise eeldus on vähemalt 50 protsenti +1 valijamehe toetus, mis näitab selle kandidaadi võimet esindada suurt osa ühiskonnast.
Kui aga kaks kandidaati pole teises hääletusvoorus selleks suutelised, kukuvad valimised läbi ning ring läheb taas riigikokku. See paraku juhtuski ja näitas väga valusalt praeguse süsteemi nõrkust.
Riigikogus hakati tormakalt otsima kompromisskandidaati ning pool aastat kestnud keskustelud kandidaadi pädevuse osas välis-, julgeoleku- ja sisepoliitikas vajusid unustusehõlma. Kuidas paistis see avalikkusele? Jälle tehakse tagatoa kokkulepped ning pannakse oma “mees” või “naine” ametisse! Sellest tulenevalt on ka osaliselt tekkinud süüdistused valimiste demokraatlikkuse osas.
Ma ei leia, et praegused valimised oleks olnud ebademokraatlikud. Kõik toimis kooskõlas põhiseadusega ning juriidilist rikkumist aset ei leidnud.
See aga ei tähenda, et kriitikaks pole põhjust.
Mart Nutt tõi oma artiklis välja, et vajalik oleks langetada 68 hääle nõuet, et saada valituks parlamendis. See tähendab, et sellisel juhul kasvaks tõenäosus saada president, kes ongi ühe või teise erakonna tagatoas meisterdatud, ning paatoslikust rahva ühendajast ja erakondade ülesest lepitajast poleks juttugi.
Vabaerakond on esitanud eelnõu, et kaotada valimiskogus nii-öelda “valgete sedelite” tähendus elik valge hääletussedeli valimiskasti poetanud valijamees ei loeta hääletusel osalenuks.
Sellisel juhul aga jõuame olukorda, kus on võimalik saada presidendiks kas või väga napi häältesaagiga. See viiks veelgi enam situatsioonini, kus erakonnad üritavad lõpuni seista oma kandidaadi taga, lootes viia ta teise vooru.
Teise vooru saavad aga kaks kandidaati ning kui enamik valijameestest ei pea neid piisavalt heaks, võib võitmiseks piisata näiteks 70 häälest 334st. Kas see oleks rahvapresident? Oleks ta ühiskonna siduja? Kindlasti mitte.
Nõus saan olla Mart Nutiga küsimuses, mis puudutab presidendi institutsiooni vajalikkust. Kuid sellega see nõusolek ka piirdub.
President peab olema kui vaimne majakas ühiskonnas, kes osutab kitsaskohtadele ning konnasilmadele. Ta loob visiooni, kuhu peaks riik liikuma ning mis peaks olema meie narratiiv.
Ta peab olema piisavalt julge, et vajadusel minna vastuollu nii valitsuse või Euroopa Liiduga, kui see on eestluse ja omariikluse huvides. Ilmselgelt ei suudaks ega saaks seda teha peaminister või riigikogu esimees presidendi volitustega.
Otsevalimiste peamine efekt saab olema olukord, kus rahvas tunnetab, et temast sõltub midagigi, ning kaob ära arutu ruttamine riigikogu vanematekogus.
Samuti kaob ära erakondade ihalus iga hinnaga “teha presidenti”, sest parteide omavahelised kokkulepped ei maksaks enam eurosentigi.
Reformierakond aga võtku kuulda oma auesimeest Siim Kallast, kes nentis otsevalimiste võimalikku vajadust. Isamaa ja Res Publica Liit lõpetagu aga otsevalimiste demoniseerimine, see oleks vähim positiivne aspekt nende poolt.
Eesti Päevaleht ja Delfi küsivad poliitikutelt ja ekspertidelt, kas ja kuidas tuleks muuta Eesti presidendivalimiste süsteemi. Kaastööd on oodatud aadressile arvamus@delfi.ee.
