Mõistmisega on nagu on. Maailm ei saa ka Venemaast aru, ent kui oled elanud aastaid Nõukogude Liidus, hakkad üht-teist taipama, ent mitte lõplikult. Osnos on viibinud Hiinas kokku kuraditosin aastat, üritades hiinlastes selgust saada. Ent muutused olla nõnda nobedad, et pärast lühikest eemalolekut naased justkui uude riiki.

Raamatu täiendav pealkiri kõlab: „Otsides jõukust, tõde ja usku uues Hiinas“. Otsib autor, läbi paljude portreede, mis on maalitud Hiina poliitikutest, dissidentidest, ärksamatest inimestest, ärimeestest, kirjanikest. Ka portreteeritavad otsivad… Ja leiavadki. Niivõrd-kuivõrd.

Ka Hiina otsib oma teed sessinases maailmas, üritades luua kummalist ühiskonda, kus valitseb autoritaarne kapitalism ilma demokraatiata. Kõik see tekitab segadust, nagu kurdab raamatu üks tegelane. Tema ja teisedki küsivad endalt alatasa, kas riik on pesnud nende ajusid sedavõrd, et nad ongi olemasolevaga rahul. Ja just see annabki vastuse: vabas maailmas ei teki ajupesu-küsimust.

Riik on suutnud tekitada mugava olukorra, kus rahvas ja ajakirjandus tsenseerivad end ise. Ei mingeid käske ega keelde, igaüks peab ise aimama, kust läheb piir. Väljaanne, kes piirist üle astub, pannakse kinni. Nagu ka piiri ületanud inimene.

Hiina on teinud meeletu arenguhüppe ja võitleb USA-ga, kumb valitseb maailma majandus. Poole sajandiga on hiinlaste elatustase kerkinud kordi ja kordi, kastisüsteem on purunenud või purunemas, seega peaksid olema kõik rahul. Paraku tahab valitsus endiselt kõike kontrollida kuni selleni, kui laialt võib vagunisaatja naeratada.

Osnose arvates on Hiina rahvas valitsevast poliitilisest süsteemist ette jõudnud ja nii käibki kaevikusõda, kus üksikisiku püüdlused põrkuvad kompartei võimumängudega.

Niisiis saab lugeja tõepärase pildi tänapäevasest Hiinast, kuid seda riiki ei mõista ta endiselt. Keegi ei mõista.