RAAMATUBLOGI: Tumeaine aitas hävitada dinosaurused ja avas tee Homo Sapiensile?

Lisa Randall, „Tumeaine ja dinosaurused“, tõlkinud Vahur Lokk, Argo, 408 lk.

Teinekord on raske eristada, kas raamat on teaduslik või populaarteaduslik. „Tumeaine ja dinosaurused“ jääb kuskile vahepeale.

Tänaseks on tõestatud, et 66 miljonit aastat tagasi tabas maad umbes kümnekilomeetrise läbimõõduga taevakeha. Tagajärg: osa loomastikust hävis, looja karja läksid ka dinosaurused ja muud suurejoonelised elukad.

Hävitav pauk Maal oli ühest küljest ehk dinosauruste vaatevinklist katastroofiline, ent teisalt avas tee uuele elule, millest lõpuks kasvas välja Homo Sapiens. Sest vaevalt oleks me majasuuruste reptiilidega sõbralikult külg-külje kõrval eksisteerinud.

Ent dinosaurused huvitasid Harvardi ülikoolis teoreetilist osakestefüüsikat ning kosmoloogiat uurivat Lisa Randalli vähe. Tema tahtis teada, kust, kuidas ja miks Maad tabanud taevakeha tuli. Ja püstitab teooria, et see võis olla päikesesüsteemi aladelt saabunud meteoriit, mille tõukas meie pihta tihe tumeaineketas, millest päike, Maa ning teised planeedid läbi liikusid.

Iseenesest pole ju vahet, mis põhjustas meteoriidi kokkupõrke Maaga, aga teadlastele on. Ja oma arvamust on ju tore jagada. Samas ei keskendu autor pelgalt ühele episoodile, vaid vaatab pilti palju laiemalt.

Esmalt selgitatakse Suure Paugu teooriat, tänu millele saab selgeks tumeaine – seda on universumis suisa 85 protsenti – teke ja olemus. Siis lahatakse päikesesüsteemi ning Maad tabanud ja senini tabavate objektide teemat. Ning lõpuks pannakse raamatu kaks osa kenasti kokku.

Kui lihtsustatult võtta, pole tavainimesel raamatust hangitud teadmistega midagi praktilist peale hakata – jänest nendega ei püüa. Samas: miks mitte teha endale selgeks mõned igavikulised asjad ja üritada aru saada, mis see tumeaine lõppude lõpuks on.