Anders Åslund: ilmnes Venemaa uusfeodaalse kapitalismi nõrk koht
Vladimir Putini Venemaa meenutab üha rohkem Leonid Brežnevi aegset skleroosi ja stagnatsiooni käes vaevelnud Nõukogude Liitu. Ometi on Putini režiim ühes valdkonnas täiesti innovaatiline. See on korruptsioon. Putini valitsemise 18. aastal kinnitab Venemaal kanda uut tüüpi semukapitalism.
Viimase kümnendi jooksul on Putini juhtimisel renatsionaliseeritud märgatav osa Venemaa majandust. Riigisektor paisus 2005. aasta 35%-lt SKT-st 2015. aastaks tervelt 70%-ni.
Ühest küljest tundub, et riik on – Lenini sõnadega öeldes – vallutanud tagasi majanduse juhtivad kõrgendikud. Teisest küljest tundub jällegi, justkui tegutseksid riiklikud ettevõtted nagu Gazprom ja Rosneft igati tänapäevaste ettevõtetena. Lõppude lõpuks on neil paigas äriühingu juhtimise reeglid ja poliitika, nõukogud, juhatused ja iga-aastased aktsionäride koosolekud. Korraldatakse rahvusvahelisi auditeid, avaldatakse aastaaruandeid ja nõukogudesse kuuluvad sõltumatud liikmed.
Ent väljanägemine võib olla petlik. Venemaa suurte riiklike kompaniide reeglid ja poliitikad kujutavad endast puhast formaalsust. Tegelikult ei juhi neid isegi mitte riik. Selle asemel kontrollib neid väike rühm semusid: endised KGB ohvitserid, ministrid ja presidendi administratsiooni kõrged ametnikud, kes kõik tegutsevad Putini isiklike esindajatena.
Sellisel süsteemil on kõik iidse feodalismi tunnused. Richard Pipes Harvardi ülikoolist kirjeldab seda oma klassikalises teoses „Venemaa vana režiimi all”: see süsteem annab valitsejale maksimaalse vabaduse ja tema omakorda delegeerib ülesandeid oma vasallidele. Selle tulemusena on Venemaa riiklikud kompaniid, mis peaksid olema kogu rahva vara, läinud tsaari alluvusse.
