Ian Buruma: Prantsuse presidendivalimised kui parem- ja vasakpoolsuse lõpp?

Pärast Prantsuse revolutsiooni lõppu istusid need, kes toetasid revolutsiooni tulemusi, Prantsusmaa rahvusassamblees vasakul ja nende vastased, kes igatsesid vana korda tagasi, paremal. Sealt tuligi parem- ja vasakpoolsuse mõiste.

Paljud Prantsuse presidendivalimiste jälgijad on märkinud, et need kategooriad ei sobi enam tänapäeva poliitika kirjeldamiseks.

Emmanuel Macron teatab uhkusega, et ta pole vasak- ega parempoolne. Marine Le Pen, kelle Rahvusrinnet peetakse paremäärmuslikuks, pole nõus ja väidab, et Macron on vasakpoolne. Kuid nagu Donald Trumpki, oli just Le Pen see, kes kandideerides esitles end „rahva häälena”. Macroni seevastu kujutati nagu Hillary Clintonitki pankade, eliidi ja mõjukate rahameeste marionetina.

Mida siis parem- ja vasakpoolsus tänapäeval tähendab?

20. sajandi lõpukümnendid tõid muutusi. Vasakpoolsete parteide jaoks muutus rikkuste ümberjaotamine vähem oluliseks kui seksuaalsete ja etniliste vähemuste emantsipatsioon. Vanad liidud intellektuaalsete idealistide ja ametiühingute vahel andsid teed koostööle feministide, geide ja eri nahavärviga inimestega.