Soov kõikidele meeldida lööb meid juba 2020. aastal peaga vastu seina
Riigikontrolör Alar Karis andis Riigikogule, nagu traditsiooniks saanud, ülevaate riigivara kasutamisest ja säilimisest aastatel 2016-2107. Julgen öelda, et see on kohustuslik lugemismaterjal nii kõigile Eesti riigi pärast südant valutavatele saadikutele Riigikogu saalis, kui ka ametnikele kõigis valitsusasutustes ja kogu Eesti avalikkusele. Paadunud koolipapana julgen öelda, et see on materjal, mida võiks käsitleda gümnaasiumide ühiskonnaõpetuse tundides ja kõrgkoolide seminarides.
Soovin, kuigi lugupeetud Alar Karis ka neil küsimustel kõigil peatus, rõhutada viit, minu silmis kõige olulisemat momenti.
Esiteks, täna juba mitmel korral jutuks tulnud tegevuspõhine eelarvestamine. Lõpliku tõe kriteerium, kas Rahandusministeeriumi optimism peab paika või mitte, on ilmselt aeg. Aga nagu ütles tabavalt üks endine rahandusminister - see inimene, kes tolle raamatu läbi luges, mille põhjal see printsiip ellu rakendus, on vist juba Eesti tolmu oma jalgadelt pühkinud ja nüüd jätkatakse inertsist midagi, mille tähendusest ja kahjuks ka võimalikest tagajärgedest eriti hästi aru ei saada.
Riigikontroll ütleb delikaatselt: tegevuspõhine eelarvestamine võib kahandada Riigikogu võimalusi eelarveotsuseid suunata. Olles nädal tagasi oma erakonnakaaslaste nimel vormistanud Vabaerakonna fraktsiooni muudatusettepanekud tuleva aasta riigieelarvele, siis ütlen ma: mitte ei või kahandada, vaid juba kahandab, ja on juba oluliselt kahandanud. Täiesti võimatu oli teatud ministeeriumide lõikes teha üheselt mõistetavaid, kõigile arusaadavaid muudatusettepanekuid. Ja kui ma küsisin Riigikogu rahanduskomisjoni koosolekul nõu Rahandusministeeriumilt, sain ma vastuseks midagi taolist, et „edaspidi need ettepanekud võtavad sellise lühikirjandi vormi." Ma ei ole kindel, kas me tahame Riigikogus sellist eelarve kujundamise protsessi.
Teiseks juhib Riigikontroll, jälle kord õigustatult, tähelepanu probleemile, millest viimase poole aasta jooksul on Riigikogus võib-olla isegi tüütuseni palju juttu olnud, aga mis on ülitähtis ja sellest peab rääkima pidevalt. See, et hetkeline majanduskasv ja riigi majanduse ning tulude kasvu periood võiks anda meile võimaluse mitte tingimata rohkem kulutada, vaid reserve suurendada. Optimism Euroopa majanduses võib osutuda lühiajaliseks - sellega on nõus ka Rahandusministeerium. Et sellest lähtudes praegune valitsuskoalitsioon oma otsuseid langetaks, tulebki lakkamatult meelde tuletada, et praegu hästi laekuvaid tulusid võiks kasutada riigireservide suurendamiseks.
Mulle ja minu erakonnakaaslastele on väga sümpaatne Riigikontrolli rõhuasetus, et Eesti majanduse üks teravamaid väljakutseid on jätkuvalt kasvatada tootlikkust. Mida muud me saamegi selle heaks teha, kui panustada ikka rohkem teadus- ja arendustegevusse.
Et riigieelarve tulud kasvavad, aga reservid ei kasva, on küsimus, mis on sellest auditist kõige rohkem meedia tähelepanu pälvinud. Siin söandan ma vaadata ka eelmiste valitsuste suunas, kelle koosseisus rahandust suunanud inimesed on ju ka nüüd Riigikogus. Tsiteerin: "Valitsuse osa likviidsetest reservidest ammendus 2015. aasta sügisel. 2017. aasta mai lõpu seisuga oli valitsus oma kulude ning kohustuste katmiseks kasutanud ligikaudu 500 miljoni euro ulatuses Eesti Töötukassa ja Eesti Haigekassa raha." Siin tuleb küsida põhjusi ja motiive nii praeguselt valitsuskoalitsioonilt kui ka paarilt eelmiselt.
Me võtame Riigikogu saalis järjest ja järjest vastu otsuseid, tahtes olla populaarsed ja kenad inimesed ja meeldida viimseni kõigile huvigruppidele. Sellest me võib-olla iga päev endale aru ei anna ja on hea, et Riigikontroll seda meelde tuletab. Mis saab siis, kui me kasvatame järjest seda osa riigieelarves, mis on seadustega fikseeritud ja mille üle enam edasi arutleda tegelikult ei saa, kui me jätkame laustoetuste poliitikat, kõigile meeldida soovimise poliitikat? On lausa hirmus mõelda, kui mõni järgmine valitsus tuleb sama vasakpoolne või veel vasakpoolsem kui praegune. Kas me tahame ebakindlust või selgusetust, mida sisendas päevad tagasi uudistesaates üks sotsiaaldemokraat, vastates küsimusele, kas tuleb tõsta makse, et „ei, makse võib ka muuta." Ma ei tea, mida see tähendas. Optimismi ja usku vastutustundlikku majandusse see ei sisendanud.
Lõpetuseks teema, millele riigikontrolör samuti oma ettekandes väga palju tähelepanu pühendas - Euroopa Liidu toetuste vähenemine pärast aastat 2020. Sellest on räägitud, aga tehtud on ilmselt vähe, nagu selgus ka ministeeriumide küsitlemisest riigikontrolli poolt. Mida saavad saadikud Riigikogus teha? Me saame koalitsioonilt aru küsida juba järgmisel kevadel, kui meie ette tullakse tutvustama järjekordset eelarvestrateegiat. Ja me saame küsida, kas sellel valitsusel on ka mingi plaan peale hoiaku, et pärast meid tulgu või veeuputus. Järgmisel kevadel on küll viimane aeg valitsusel seda plaani, mis saab Eesti Vabariigiga pärast aastat 2020, ka Riigikoguga jagada.
