Keskerakonna peasekretär: uued erakonnad ei too õnne õuele ega valijaid kastide juurde

Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, Eesti Demokraatlik Liit, Põllumeeste Kogu, Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei, Eesti Rahvuslik Eduerakond, Tuleviku Eesti Erakond, Metsaerakond, Eesti Talurahva Erakond, Lõuna-Eesti Kodanike Erakond ja Põhja-Eesti Kodanike Partei…

Seda loetelu jätkates võib internetis ruum otsa saada ja paberil juhtuks see kindlasti. Tegemist on tuntud ja vähemtuntud mängijatega Eesti poliitilisel malelaual 90ndate alguses.

Nii minu hea erakonnakaaslane Raimond Kaljulaid kui ka reformierakondlane Kristen Michal leiavad, et praegusele üheteistkümnele registreeritud erakonnale oleks aeg küps uue lisandumiseks. Tegelikult on piisavalt küps hoopis Eesti ühiskond ja uuteks erakondadeks puudub vajadus. Värskel erakonnal on seetõttu ka väga raske kanda kinnitada. Seda on näidanud lähiminevik, näiteks RÜE, aga ka Vabaerakonna ja mitmete valimisliitude näol.

Erakondade ehk ideede rohkus?

Erakonna loomine pole mõõtmatult keeruline: otsi 500 sõpra ja mõttekaaslast, mõtle välja hea nimi ning registreeri oma uus ja edumeelne erakond. Muidugi võiks rõhuda ka sellele, mille eest seisate. Probleem uute erakondade puhul pole sotsiaalmeedia sõbralistis olevale 500 inimesele kirjutamises, vaid just viimases – ideedes. Erakonnal peab olema võimalikult laiahaardeline programm, oma läbimõeldud eesmärgid majanduses, hariduses, julgeolekus, välispoliitikas, keskkonnas ja paljus muus. 20 aasta tagusest, kus seisti metsaomanike, Lõuna- või Põhja-Eesti inimeste eest, oleme loodetavasti möödas. Vaid timpaniga sümfooniat ei mängi ja ühe-kahe eesmärgiga edasiviivat poliitikat ei teha. Ühiskond on tervik oma kõigis muredes ja rõõmudes.

Kuigi demokraatia üheks tunnuseks on oma ideede eest seismise võimalus, selleks näiteks erakond luues, viitavad stabiilsusele siiski juba väljakujunenud tugevad erakonnad. Killustatus ja erakondade rohkus ei too kasu valijale ega riigile. On vägagi tõenäoline, et suurem erakondade hulk võrdub hoopis väiksema valimisaktiivsusega, sest künklikul poliitmaastikul on raskem kui mitte võimatu orienteeruda. Maad võtab ebakindlus ja valijal ei teki seost ühe konkreetse erakonna ideoloogia ja eesmärkidega. Neid pole uutel erakondadel ka endal tihtipeale võtta.

Samuti on keerulisem teha püsivaid ja reforme läbi viia suutvaid koalitsioone olukorras, kus parlamendis on palju väikeste fraktsioonidega esindatud erakondi. Selle tulemus on lühike valitsuse eluiga, riigijuhtimise kvaliteedi langus ning inimeste pettumus poliitikas. Vaevalt, et jääks püsima praeguste erakondade suhteliselt stabiilne toetus valimistel – märk, mis kõneleb sellest, et valimiskast pole Eestis katsepolügoon, kus pihtas-põhjas hõigata. Jõujooned on erinevaid valimistulemusi analüüsides praeguste erakondade vahel suuresti paigas.

Seda näitavad nii valimistulemused kui ka erakondadega liitunute arv. Isegi kui rõhume sellele, et erakondi on juurde vaja, on see paljuski vastuvoolu ujumine. Nii, nagu liiguvad inimesed suurematesse linnadesse või usaldavad oma valikut tehes tuntumaid kaubamärke, koondutakse ka poliitikas pigem suuremate erakondade taha. Seega on erakondade arvust olulisem erakonnasisene debatt ja arvamuste paljusus, mis tagaks väärt ideede esindatuse.

Kvaliteet, mitte kvantiteet

Arutelu fookus on seega täiesti vales kohas. Me ei peaks arvama, et noored tuleksid valima vaid ägedat uut erakonda või lootma, nagu Kristen Michal, et konkurent peidab Reformierakonna laiskuse venekeelse valijaga tegelemises. Muud moodi ei saa tõlgendada tema kahetsust, et vene valijal pole kedagi peale Keskerakonna valida. Kelle süü see on? Venekeelsed inimesed ei ole sünnilt tsentristid. Täpselt samamoodi nagu ükskõik kus mujal, leiab ka Lasnamäelt inimesi, kes liigitavad ennast pigem parempoolseks. On neid, kes leiavad, et riik peab olema õhukesem ja et ühetaoline tulumaks on justnimelt õige tee. Ometi ei hääleta nad Reformierakonna poolt ja seda seetõttu, et Reformierakond ei püüagi neid hääli omale saada.

Vastupidi, need hääled püütakse tõupuhtuse nimel lausa eemale ajada. Viimased kohaliku omavalitsuse valimised näitasid seda ju selgelt. Kui su enda erakonnakaaslased, nagu näiteks Andrei Korobeinik, on pettunud valitud taktikas, siis võib arvata, et neid inimesi on teisigi. Samuti pole küsimus ilmselgelt paremas eestikeele õppes, mis oli ka Keskerakonna valimislubadus, vaid probleem on suhtumises.

Ükski erakond pole perfektne. Koosneb see ju inimestest, kel kõigil head ja halvad omadused. Me ei peaks lootma sellele, et tuleb hooliv, töökas, aus, kaasav ja tark erakond, kes toob õnne meie kõigi õuele. Seda ei juhtu. Praegused erakonnad ise peavad töötama selle nimel, et kõik need omadussõnad neid iseloomustaksid. Erakondadel tuleb ühiselt vaeva näha, et valimiskasti juurde minnes ei peaks Eesti inimene ohkama ning tõdema, et nimekirjas pole kedagi, kes nende huve kaitseks. Vastasel juhul hääletavad inimesed jalgadega. Oluline peab olema kvaliteet, mitte kvantiteet!